Gwendolynile kujunes Mustade Jõudude Vastase Kaitse reputatsioon. Tundus, et ta on väga tujukas. Ühel päeval oli ta ilmatuma lahke. Järgmisel päeval, oleks Snape pidanud elu eest võitlema, et mitte kaotada Sigatüüka õelaima õpetaja staatust. Harry jätkas temaga kohtumisi peale tunde, küsides aina rohkem ja rohkem küsimusi oma vanematest nende kooli ajal.
Need kohtumised muutusid aina rohkem juhuslikemaks kui Harry alustas Lendluudpalliks valmistumist. Ta oli õnnelik, et sai jälle olla lendluudpalli väljakul tagasi peale aastast selle puudumist. See oli eelmisel aastal ära jäetud, sest toimus Kolmevõluri turniir. Professor McGonagall ja madame Hooch olid teinud Harryst võistkonna kapteni.
Kaptenina oli Harry kohustatud leidma Oliver Woodile, endisele vahile, asendaja. Katsed toimusid Sigatüüka teise nädala jooksul, madame Hoochi valvsa pilgu all. Harryl oli kindel huvi ainult ühe teatud vahi vastu.
Ron lendas luuaga ettevaatlikult. See oli täielik ime,tema luud oli Nimbus 2000. Harry tundis veidi kadedust kui ta nägi Roni luua seljas. Nimbus 2000 oli olnud tema esimene luud enne kui ta sai tuttavaks Peksa Pajuga. Harryl olid luua pilpad ikka veel kohvris. Weasley kaksikud olid naljatanud, et Harry müüb need oma fännidele tükkhaaval maha.
Harry jälgis kuidas Ron viivitas veidi ja tõusis siis õhku. Ta jõllitas alla Alicia Spinneti, Angelina Johnsoni ja Katie Belli, Gryffindori ajajate, poole. Tüdrukute kolmik oli surmav Lendluudpalli võistluste ajal. Ta pidi neile kõigile vastu seisma. Ron seisis vastamisi kahe konkurendi Seamus Finnigani, teine viienda klassi õpilane ja Rachel Moore'iga, kes oli kuuendas klassis. Seamus ja Rachel olid oma katsed teinud. Neil oli hästi läinud. Peale kümmet viset igalt tüdrukult, oli Seamus lasknud sisse vaid viis palli. Rachel oli lasknud kuus. Et võistkonda pääseda, ei tohtinud Ron lasta sisse rohkem kui neli palli.
Harry ei tahtnud valida lemmikuid, ta TÕESTI ei tahtnud – aga ta tahtis, et Ron oleks parim. Ta teadis kui palju Ron armastab Lendluudpalli ja, et see oleks talle mõelnud kõike kui ta oleks võistkonda pääsenud. Väheste kirjadega, mis Ron oli Harryle suvel saatnud, rääkis Ron kui palju ta harjutas. See võttis palju, kuid Fred ja George tunnistasid lõpuks, et nende noor vend on saanud lendamises päris meisterlikuks ja ka väravate kaitsmisel.
Ajajad läksid Roni poole, valmis innukalt väravaid lööma läbi kolme rõnga mida Ron valvas. Ta oli juba ühe sisse lasknud, Katie Bellilt, alguses kui ta oli närvis. Nüüd peale kümmet kaitsmist oli ta kiirem. Ron tundus olevate võimeline ette arvama nende liikumist. Harry teadis, et Ron läheneb sellele nagu see oleks male mäng. Kuigi, oli siiski kakskümmend viset veel kaitsta.
Angelina möödus Ronist, saades ühe värava. Harry nägi kuidas Ron neas kui teine värav tuli.
Harry ootas hingetus ärevuses. Ta tahtis Roni võistkonda. Ron pääses kahekümnest viskest ainult kahe veaga. Ainult kümme veel ja tal oli ikka ruumi kaheks veaks...
Alicia viskas Pomma Ronist kahekümne teisel viskel mööda. Katie tabas värava kahekümne neljandal. Harry avastas iseennast needmas.
,,Kas sa arvad, et ta saab hakkama?'' sosistas George oma vennale.
,,Parem oleks!'' sosistas Fred vastu. ,,Me harjutasime temaga kuni meie käed veritsesid!''
Ron sai hakkama järgmise nelja palli blokeerimisega. Nüüd oli viimane. Harry tundis kuidas ta süda seisma jääb. Alicia suundus Roni poole. Ta jõudis lähemale. Ta viskas Pomma. See hakkas Ronile lähemale..
,,Ma ei suuda vaadata!'' ütles George ja lõi käed silme ette.
See hakkas sisse minema. Harry nägi seda. Ta kiristas hambaid ja murdis oma käsi.
Ron lükkas luua üles. Pomma tabas luua tagaosa. See lendas tagasi Katie suunas, kes pidi kummardama, et mitte pihta saada.
,,TA SAI HAKKAMA!'' hõikas Fred. Ta müksas Georgei selga. ,,Ava oma silmad tobu! Väike päda sai hakkama!''
Harry karjus käsi kokku lüües. Ron karjus taeva poole. Seamus ja Rachel naeratasid ja surusid Roni kätt õnnitluseks. Ta oli lahke võitja, õnnitles neid hoolimatta konkureerimisest.
Harry ei suutnud naermist lõpetada kui ta Roni poole kõndis. Ta sirutas oma käe välja, silmad säramas. ,,Õnnitlen härra Weasley, te saite just Lendluudpalli võistkonda.''
Ron pani oma käed ümber Harry ja kallistas teda. Fred ja George sasisid oma venna juukseid. ,,Hästi tehtud Ron!'' irvitas Fred, venna õlga müksates.
,,Ma olin KINDEL, et sa keerad selle kihva!'' ütles George. ,,Aitäh, et tõestasid, et ma arvasin valesti.''
,,Ma pean Hermionele rääkima!'' ütles Ron minema joostes. Harry pöördus Wealsey kaksikute poole kes high-five'i tegid.
,,Üks küsimus,'' ütles Harry. ,,Kust te saite Nimbus 2000'e?''
Fred ja George vilistasid süütult. Harry raputas pead. ,,Niiet te arvasite, et ta keerab kihva jah?''
,,Isa kuulis ühest oksjonist. Mingi Lendluudpalli fanaatik ei maksnud oma makse. Ja me teadsime, et Ron tahab võistkonda pääseda okei?'' tunnistas Fred. ,,Ja see oli odav. Ainult kolmteist galeooni.''
,,Ah tõesti?'' Harry noogutas, kergelt naerdes.
,,See ei ole nii nagu me poleks endale midagi head teinud.'' lisas George, ,,Me mõlemad saime Nimbus 2001'e.''
,,See oli seda väärt.'' naeris Fred. ,,Ema sain peaaegu rabanduse kui sai teada,et me raiskasime nelikümmend kolm galeooni luudadele.''
**
,,Sa olid vapustav seal Ron!'' ütles Harry, pööraselt Ronile viibates. ,,Blokeerides nii ja naa...Sa olid nagu nõiutud! Sa oleksid Oliver Woodi kadedaks teinud sellega kuidas sa kaitsesid.''
Ron punastas. ,,Ma ei olnud nii hea.''
,,Ma olen kindelt, et see oli vahva. Ma olen väga uhke sinu üle Ron.'' Hermione tegi Ronile põse peale musi, tänu sellele läks Ron näost veel punasemaks.
,,Ära ole nii tagasihoidlik.'' ütles George. ,,Sa olid suurepärane. Ema saab rabanduse.''
Mõlemad George ja Fred peatusid oma teel kui preili Tsukino neile lähenes. Ta käed olid meelekohtadel ja ta raputas pead. Ta pomises Jaapani keeles. Tundus nagu ta oleks iseendaga vaielnud. Ta vaatas üles kui tundis teiste kohalolekut. Ta naeratas. ,,Palju õnne Ron. Ma kuulsin, et sa võitsid Lendluudpalli katsed.''
Ron vaatas maha. ,,Ah, noh...see ei olnud midagi.''
,,Kas te olete suur Lendluudpalli fänn preili Tsukino?'' küsis Harry.
,,Mulle on see alati meeldinud mänguna.'' preili Tsukino naeratas. ,,Ma peaksin minema. Mul on Dumbledoreiga kohtumine.''
Ta jalutas nelikust eemale. Harry vaatas oma sõpru, siis preili Tsukinot. ,,Ma arvan, et ma saadan preili Tsukino tema tuppa.''
,,Ma ei teadnudki, et sulle vanemad naised meeldivad.'' naljatas Fred. ,,Mine selle peale!''
Silmi pööritades jooksis Harry preili Tsukinole järgi. Ta vaatas naisele otsa. ,,Ee... Preili Tsukino...''
Naine naeratas pehmelt. ,,Palun. Kutsu mind Sakuraks. Mulle ei meeldi formaalsused eriti.''
,,Sakura. Sa tundsid mu vanemaid.''
Naine tundus üllatunud olevat. ,,Kuidas sa seda tead?''
Harry vaatas maha. ,,Noh, ma nägin oma vanemate abielutunnistust, Rekordite Saalis. Teie nimi oli seal tunnistajana.''
Sakura noogutas. ,,Jah Harry, ma tundsin su vanemaid. Ma teenisin su ema tunnistajana.''
,,Niiet sina ja mu ema olite parimad sõbrad koolis.'' Harry tundis kuidas ta süda rinnus peksis. Siin oli veel üks inimene kellelt ta võis teavet saada.
,,Päris head. Su emal polnud palju sõpru. Ta oli veidi häbelik. Pealegi, me olime eri majades. Sinu ema ja mina saime lähedamaks peale kooli. Ma töötasin su isaga. Kooliajal oli mu sõber sinu nõbu.''
,,Gwendolyn.'' Hary hammustas oma alahuult, ta vaatas kõndides põrandat. ,,Sa olid Gwendolyni sõber... kas sellepärast sind siia toodigi?''
,,Ausalt öeldes, see oli osa põhjusest miks Dumbledore-Sensei arvas, et ma võin olla võimeline tajuma Gwendolyni kavatsusi.''
,,Mida sa siiani arvad?''
Sakura sügas pead, kergelt õlgu kehitades. ,,Ma arvan, et Gwendolyn on palju läbi elanud oma reisimistel. See ei ole mulle veel selge kas need muutused on halvemuse poole. Ma kahtlen selles. Gwendolyn ei ole sellist tüüpi, et kurjuse poole langeda.''
,,Ja sa tunned teda hästi. Sa ei teeks mingit viga.''
,,Ma loodan kogu südamest,'' ütles Sakura oma kätt Harry õlale asetades. ,,Gwendolynil on head kavatsused. Ma tunnen teda üpris hästi. Ma arvan, et tean milleks ta on võimeline.''
,,Sirius ja Remus arvavad, et tal on midagi kavas.''
Sakura võttis oma käe Harry õlalt, kulmu kergitades. ,,Kas tõesti? Nad tahavad lihtsalt sind kaitsta Harry. Nad ei usu, et sa ise toime tuled.''
,,Nad ei usu, et ma--'' Viha kasvas Harry sees. ,,Ma olen olnud silmitsi Voldemortiga neli korda! Nad arvavad, et ma ei tule endaga toime? Ma olin Kolmevõluri turniiri...''
,,Sa ei pea mind veenama Harry.'' Sakura naeratas. ,,Ma usun, et sa saad paljugagi hakkama.''
,,Kas sa arvad, et Voldemort ründab mind? Elukutseliselt arvamuselt.''
Sakura jäi seisma, kummaline vari liikus ta näost läbi. Ta tundus olevat konfliktis. ,,Ma usun-- Voldemortil on palju plaane.'' Ta vaatas tagasi koridori kus seisid Harry sõbrad, üksisilmi vaatas ta Roni. ,,Alati on raske näha Halva mõtteisse.''
**
Ulgumine kostis üle aiamaa ja kajas Sigatüüka lossi koridorides. See oli puhta meeleheitte hääl, kuuldav kurbus. Harryl tulid külmavärinad peale kui seda nõiajookide klassis kuulis.
Sakura valvas õpilasi. Või õigemini ta valvas Harryt klassis. Ta muutus hääle peale valvsaks ja tõmbas metallist lehviku oma vöölt.
Professor Snape turtsatas silmi pööritades. ,,Rahune maha Sakura. See on ainult töinav Hagrid. Mitte midagi mille pärast oma kohevat saba ärritada.
Harry vaatas tagasi preili Tsukino poole. Ta pani oma lehviku ära Snapei jõllitades. ,,Baka!'' sisistas ta madalal häälel. Ta pööras oma pilgu momentaalselt Harryle tagasi. Ta pöördus, et lahkuda nõiajookide klassist.
,,Nüüd kus me oleme saanud lahti upsakast segaverelisest...'' Snape algatas oma pikka selgitust nõiajookide unetust ravist.
,,Mida tähendab 'segavereline'?'' küsis Harry Snapei jälgides. Nõiajookide õpetaja kulm oli rohkem kortsus kui tavaliselt.
,,Ilmselt näitab lihtsalt oma vere uhkust, kõigil Slytherinlastel on see olemas.'' kommenteeris Ron. ,,Preili Tsukinol on ilmselt mugust vanem.''
Ron ohkas. ,,Peale tundi, lähme Hagridile külla. Vaatame mis valesti on.''
,,Ma ei saa.'' ütles Harry vaikselt. ,,Ma lähen Gwendolyni juurde.''
Hermione silmad tõmbusid pilukile. ,,Kui Hagrid nutab nii valjusti, siis on midagi valesti.''
,,Mõni ta loomadest on kindlasti haige.'' ütles Harry. ,,See pole midagi. Ma lähen Gwendolyni juurde.''
Hermione põrkus tagasi. ,,Harry--''
,,Rääkige mulle pärast okei? Mul on tähtsaid asju teha.''
**
Harry naeratas kui ta jälitas oma isa kümne aastast pilti. Võlu pildid liikusid, näidates Gwendolyni ja Jamesi. James Potter oli täielik Harry koopia. Gwendolyn oli sassis ja mudane, nagu ta oleks just ennast maas rullinud. Ta naeratas siin pildil. Tema naeratus oli erinev praegusest. Harry arvas, et ringiuitamis aastad olid teda karmistanud. Tüdruk pildil oli muretu ja süütu. Kas aastad võlurite maailmas teevad nii?
,,Hagrid mainis sind ja mu isa kaklemas.'' pomises Harry Gwendolynile otsa vaadates. ,,Hagrid ütles, et te kaklesite.''
,,Kõik kaklevad.'' vastas Gwendolyn.
,,Ta ütles, et te eraldusite. Te ei rääkinud üksteisega.'' Harry niheles oma toolil. ,,Kui sa pahaks ei pane...miks?''
Gwendolyn hingas sügavalt sisse toolil taha toetudes. ,,Enne kui ma seletan, ma pean sulle ütlema--Su isal oli õigus. Kui ta oleks ikka siin--ma oleks vabandanud südame põhjast.''
,,Mis juhtus?''
Tagasi ettepoole toetudes, lükkas Gwendolyn pea taha. Ta vaatas üles lakke. ,,Noh, kooliajal, su isa ja mina sattusime eri majadesse. Tema oli Gryffindoris, mina Ravenclawis. Su isa oli alati hea suhtleja...mina ei olnud. Ta hakkas ringi käima Siriuse, Remuse, Peteri ja su isaga ja noh, mul ei olnud kedagi.''
,,Preili Tsukino ütles, et te olite sõbrad.''
,,Sakura..tal olid probleemid. Ta ei olnud kunagi hea kellegagi lähedane olemises. Ja...mina oli Jamie peale armukade, see muutis mind vihaseks tema peale. Siis, sain ma sõbraks. See oli poiss kelle arust Jamie oli halb uudis. Lõpuks ma armusin. Jamie hoiatas mind tema eest korduvalt. Aga kui sa oled noor ja armunud, ei huvita sind miski muu.'' Nüüd vaatas ta alla Harry poole. ,,See poiss oli tüüpiline 'pikk,tume ja ilus'. Ta oli minust erinev, vaesest perekonnast. Ta oli mustlane. Sa oled neist kuulnud, eksole? Meie võlu kultuuris mitte väga hästi vastu võetud. Tihti arvati, et nad on mustad võlurid. Ta teadis esimeses klassis rohkem needusi kui keegi terve elu jooksul. Ma ei tea kuidas see juhtus, kuid ma armusin temasse meeletult...ma tegin vea.''
Harry murdis oma käed kokku. Miski mida Gwendolyn ütles, pingutas ta närve. Ta polnud kindel just mis see oli. Miski tundus tuttav. ,,Mis see oli?''
,,Ta ei olnud see keda ma arvasin olevat. Ta oli Voldemortiga mestis. Ma ei avastanud seda enne kui me olime koolist läinud. Mu armastatu tunnistas mulle kes ta on. James hoiatas mind tema eest-- Kuid mina jäin temaga. Ta lubas mulle, et lõpetab Musta Isandaga. Kuid...Su isal oli õigus. Mu armastatut ei saanud usaldada.''
Pisar voolas mööda ta põske alla. Ta pühkis selle ära. Harry tõusis püsti ja mähkis käed ümber Gwendolyni. Naine aktsepteeris haaret soojusega. Kui Harry eemale tõmbus, vaatas Gwendolyn talle silma. ,,Vaata oma silmi... Need tõesti on nii Lily moodi.'' Ta pani käe näole. ,,Lase ma lihtsalt vaatan neisse.''
Gwendolyn jõllitas Harry silmi. Harry tundis letargiat enda sees. Ta pea hakkas ringi käima. Isegi kogu selle muretsemise, tunnetega tema sees, kogu hirmu, viha ja segadusega mis tema sees oli, ta tundis rahu.
Harry teadis, et kõik saab korda.
**
Hagrid nuuskas oma nina musta taskurätiku sisse. Ta pühkis pisarad oma põrnikasuurustest silmadest ja tegi ukse lahti, Ron ja Hermione tulid sisse.
,,Mida teie kaks siin teete?'' küsis Hagrid, hääl tunnetest paisunud.
,,Me kuulsime sind vangikoobastesse.'' ütles Hermione, ta võttis lahkelt Hagridi käest. Ta naeratas mehele kergelt. ,,Mis juhtus?''
,,NORBERT!'' ulgus Hagrid, oma suurt nina uuesti nuusates. ,,Sain just Charlielt öökulli! Norbert RÖÖVITI!''
,,Rööviti? Keegi võttis Norberti?'' Ron istus Hagridi kõrvale.
Hagrid noogutas vaikselt. ,, Ta arvab, et see oli teate-küll-kes. Paljud olevused on viimasel ajal kadunud.''
,,Ma olen kindel, et nad leiavad Norberti.'' ütles Hermione rahulikult. ,,Ministeeriumid üle maailma otsivad olendeid kes on röövitud.''
,,Ma lihtsalt vihkan mõtet, et Norbert muudetakse kurjaks.'' töinas Hagrid. ,,Ta on tubli väike poiss!''
,,Lihtsalt rahune maha Hagrid. Võibolla läks ta lihtsalt välja lendama. Ta võis tahta ise välja saada.'' kinnitas Ron talle. ,,Ta läks võibolla endale seiklust otsima.''
Hermione ohkas sügavalt, vaadates kord Hagridit kord Roni. Ta pidi Harryga rääkima.
**
Harry liikus loiult Gryffindori puhketoa poole. Ta tundis nagu kogu energia oleks temast välja imetud.
,,Harry!'' Hermione hüppas püsti. ,,Ma pean sinuga rääkima!''
,,Ma olen väsinud.'' pomises Harry lükates tüdruku kätt oma õlalt maha. ,,Ma arvan, et ma tahan voodisse minna.''
,,Aga Harry...kell on alles kuus! Me pole isegi söönud veel! Sul on kodutööd teha!'' Hermione nägu vajus laiaks kui ta vaatas kuidas Harry poiste magamistoa poole longib. Ta vaatas Roni poole. Ron kehitas lihtsalt õlgu ja jätkas oma malemängu Seamusega.
Hermione vajus ühele toolile vaadates üles magamistoa ukse poole. ,,Ta ei tahtnud isegi teada mis Hagridil viga oli.''
,,Ta oli väsinud Hermione. Lihtsalt jäta ta rahule. Šahhmatt.''
**
Kanad olid paanikas.
Hagrid kuulis neid oma majakesse. Nad tegid igasugu hääli, tiivad lehvimas.
Millest kogu see lärm? Kas mõni hobugreif oli lahti saanud? Hagridil oli seitsmenda klassi õpilaste jaoks kolm hobugreifi väljas. Peale Malfoy ja Helliknokaga juhtunut, õpetas ta hobugreife ainult viimase aasta õpilastele.
Haarates oma ambu ja laternat, suundus Hagrid välja kanakuutide juurde. Ta lootis, et ei pea relva kasutama. Aga ta ei olnud rumal, te teadis, et võibolla pea. Keelatud mesta vastikud elukad polnud sellised kellele ilma relvata vastu hakata.
Umbes meeter kanakuudist eemal nägi Hagrid juba verejälgi. Ta kummardas ja pani käed punase vedeliku sisse. Ta nuusutas seda hoolega. See oli kindlasti kanaveri. See oli maha läinud ainult mõne minuti eest. Misiganes see siin ei olnud, on ikka kuskil läheduses.
Oli kähmlus, ja summutatud karje kui kana elu minema pühiti. Hagrid nägi varjus kellegi figuuri kes hoidis elutut lindu. See oli väike inimene.
Hagrid tõstis laterna niiet valgus levis üle pimeda ala. Valgus püüdis kinni figuuri mis kuulus Sakura Tsukinole. Naise silmad läikisid valguses.
,,Sakura!'' urises Hagrid hoides üleval oma ambu. ,,Ma olen sind korra juba hoiatanud kanade kohta! Ma arvasin, et su vigastatud jalg on küllalt!''
Sakura suule tuli irve, ta hambad oli verest punased. ,,Ma ei karda sind segavereline. Kas sa arvad, et su väike relv kahjustab mind? Seekord ei ole sul lõkse üles seatud.''
,,Ma arvan, et sellest piisab.''
,,Ma olin lihtsalt natuke näljane.'' ta kihistas, ta viskas kana oma plekilistest kätest. ,,Su kanad näevad lihtsalt nii maitsvad välja. Mmmm. Kui mul ainult oleks natuke riisi. See teeks sellest täisuliku õhtusöögi.''
,,Sa pead professor Dumbledorei juurde minema!'' Hagrid astus ettepoole, amb ikka üleval hoituna. ,,Sa pole sina ise hetkel.''
,,Kuidas sa tead, et see pole tõeline mina?'' küsis ta murul liikudes, ta liikumine oli vaikne ja kerge. ,,Võibolla ma olen valetanud kogu aja.''
,,Sest keegi meist ei usu seda.'' see ei olnud Hagridi vastus, vaid mehe kes oli tema seljataga. Remus hoidis midagi kõvasti käes ja hoidis kõrgel. ,,Yasha, Yamaette.''
Sakura ohkas pikalt käsi risti pannes. ,,Ma ei saa kunagi aru miks ta andis sinule selle kera. Kutsika silmad ja kurb naeratus, ja ta on valmis andma kogu meie elu ära. Usu mind Väike Hunt,'' ta hääl oli tögav kui ta adresseeris Remust. ,,Ma ei kuu-''
Läige hajus tema silmist kui ta õhku ahmis. Sakura keha muutus lõdvaks. Kui ta hakkas maha libisema, kiirustas Remus ette. Ta püüdis naise enne kui ta jõudis maha kukkud. Ta raputas pead. ,,Mida ma sinuga teen Sakura?'' ta vaatas üles Hagridi poole. ,,Mul on kahju selle pärast. Ta pole tema ise praegu.''
Hagrid langetas ammu. Ta noogutas. ,,Ma tean. Me kõik lähme praegu veidi hulluks.''
Remus vaatas Sakurat, siis üles peaaegu täiskuu poole. ,,Ja mõndade jaoks, on hullus nii normaalne nagu hingamine.''
**
Harry meeled keerlesid piltidega. Ta nägi kapuutsis meest, hõljumas rahulikult läbi tuulise tunneli. Kummalised kujud katsid seina. Õnnistus--ei, needus-- kirjutatud seinale.
Ta kõhus olid sõlmed. Ta tundis seda meest liigagi hästi. Harry oli vaadanud kuidas ta tapab Cedric Diggory.
Lord Voldemort suundus altarile. Vingerjas küürus tema taga.
Seal oli naine. Ta oli rõõmus, tema ihar keha maailmale paljastatud. Ta tundus olevat inimese-looma segu, valgete koerasuguste kõrvadega ja sabaga. ,,Sul on juba mu pall.'' ütles naine pehmelt. ,,Miks teha seda?''
,,Mu kallis.'' Voldemorti hääles oli võltsšarm. ,,Su pall hoiab sind ainult minu kõrval. Ma tahan sellest rohkem. Ma tahan sind oma kaaslasena igaveseks. Ühendunud keha ja hing.''
Olend naeratas. ,,Mul ei ole hinge. Sa tead seda mu Lord.''
Voldemort puudutas naise õlga. ,,Lase ma liitun sinuga. Las ma jagan sinuga võimeid. Ma annan sulle kõik mida sa ihaldad.'' Ta kahvli kujuline keel tuli välja, hellitades naisolevuse kaela. ,,Ma annan sulle linnade varemed ja surelike kehad.''
Naine naeris. ,,Mu Lord...Ma armastan sind.''
,,Ma tean seda.'' kihistas Voldemort, ta hääl tundest häiritud. ,,Nüüd, ühine minuga.''
Naine noogutas aeglaselt. ,,Kui me oleme edukad...Kui poiss on kord meie poolel. Ma liitun sinuga. Sinust saab Jumal.''
Harry ärkas. Instiktina pani ta ma käe armile.
See oli külm.
**
Jaapan-Eesti
Baka--Idioot
Yamaette—Lõpeta
No comments:
Post a Comment