19. peatükk

Remus tuterdas mööda teed, seina vastu toetades. Ta hingeldas kõvasti. Ta pilgutas silmi. ,,Kas ta on ikka meie taga Päntajalg?''
Oli vaikus. Remus avas vaikselt oma silmad, ümber pöördudes. ,,Päntajalg?'' ta vaatas ringi. ,,Ron? Hermione? Hagrid?''
Ta oli üksi. Ta oli täielikult üksi. Tal polnud aimugi kus ta Labürindis asetsed, või kuidas täpselt ta sinna pääses.
,,Imeline kas pole?'' Yasha ilmus tema ees. Ta lonkis mehe poole.
Remus seisis sirgelt. ,,Sakura, lõpeta see. Palun.''
,,Ma ju üritan!'' Yasha--Ei Sakura-- karjus meeleheitlikult. Ta haaras peast. ,,EI! Jää vait sa loll lita!'' Ta lõi ennast. ,,Ära räägi temaga! Ta jääb maetuks!''
Remus tõmbas pluusi alt välja nööri, mille otsas rippus väike valge pall. ,,Yasha, Ma käs--''
Yasha urises, küüsi Remuse näo juurde tuues. ,,Jää vait! Ma ei täida enam sinu käske! Ma olen Illusioonide Printsess. Sina mind ei valitse.''
Remus haaras palli oma rusikasse. ,,Miks sa seda teed Yasha? Ma tunnen sind, sa ei ole kuri.''
Ta noogutas. ,,Sul on õigus. Ma ei ole kuri, Remus. Ma teen kohutavat, kohutavat asja praegu.'' Yasha pani käe ta kõrile, surudes ta vastu seina. ,,Mitte paha. Ma tahan lihtsalt välja.''
,,Sakura seest.''
Sakura noogutas, oma küüsi Remuse nahka surudes. ,,Sidumis loitsud mis mind Sakura külge sidusid. Ma olen selles koorikus kuni olnud kolmkümmend kaks aastat. Kas sa saad aru kui i g a v on olla kinni selle haleda jobu sees nagu on Sakura? On imetlusväärne kui häriv üks tüdruk võib olla!''
,,Sakura pole hale.''
Yasha pööritas silmi. ,,Mul on Jumala võimed. Ometi olen ma kinni kummardades rumala tüdruku soove. Ta vingub kuidas ta ei taha olla halb. Kakskümmend neli tundi päevas, räägib ta oma elust, oma muredest, oma üksindusest.'' Ta sülitas Remuse peale. ,,See on jäle. Sa ei kujuta ette kui lõbusad on olnud viimased kuud. Kuuldes tema vingumist kui ma Harryt hüpnotiseerisin, haavasin Hermionet, tapsin Roni.'' Ta libistas ühe küünega mööda Remuse põske, seda lahti lõigates. Ta lakkus verd. ,,Kõige parem osa oli Snapei panemine. See ei olnud tegelikult vajalik...Lihtsalt lõbu.''
Remus neelas valusalt. ,,Sa kasutasid Sakura keha Severuse võrgutamiseks?''
,,Gwendolynina muidugi. Aga see oli ainult illusioo-- See oli Sakura keha. See oli fantastiline. Temaga voodis müramine...Mm!'' Yasha kummardus Remuse kõrva juurde. ,,Erinevalt mõnest, ei kartnud tema hammustada.''
,,Sa vägistasid ta.'' urises Remus.
Yasha kihistas naerda. ,,Niiet sellepärast tahtis ta oksendada...''
Yasha käsi sulgus Remuse käe ümber. Ta tõmbas palli mehe näppude vahelt. ,,Ma usun, et see on minu.'' Ta tõmbus eemale, palli uurides. ,,Sa oled minu asemel selle eest hästi hoolitsenud. Aitäh.''
Ta naeratas. ,,Su sõbrad on suure üllatuse ees. Kahjuks, ma ei kujutanud sulle head lõppu ette.'' Ta ohkas sügavalt. ,,Aga siis jõudis mulle kohale.''
Yasha silmad hakkasid eredamalt läikima. ,,Labürint on Kitsune tahe. Me pöörame tõusu, me paneme päikese tõusma.'' Ta suunas oma käe õhku. Päike kadus taevast, ja välja ilmus kuu. See oli ainult poolik. ,,Ma saan kuu faase muuta.''
,,Mu jumal. EI!'' Remus ahmis õhku, pisarad silmis. ,,Ära tee seda Sakura!''
,,Sa ütlesid, et me oleme tugevamad kui meie koletised, Remus.'' Kuu tõusis aeglaselt, täiuslikuks muutudes. Remus vaatas õudusega kuidas see muutus täiskuuks. Ta ulgus, ta keha väänles, muutus.
,,Nüüd tõesta seda.''

**

Rind üles alla liikumas, kui hingetõmbed temast väljusid. Siriuse selg põles valust. Ta süsimustad juuksed olid tal näo ees, räpased ja higised. Siriuse keha tõmbus krampi kui ta ennast neljakäpukile põrandale. Valgus hajus, tume udu oli tulnud. Päike oli muutunud...
...Kõvaks, kivist seinaks.
Sirius ei olnud enam Labürindis. Ta oli väikses, pimedas koridoris. Mädanenud, läpatanud hais tungis ta ninna. Sirius surus käed rusikasse. Ei, see oli uni. Ta ei saanud seal olla.
Ta oli Azkabanist väljas!
Rinnust kinni võttes, tungis tema kopsudesse jäisus. Sirius avas oma suu, karjudes hääletult. ,,Totu!'' Ta karjus, tagudes kätt vastu põrandat. ,,T o t u! Kus sa oled? Hermione...Ron...Hagrid!''
Kuumad pisarad hakkasid mööda Siriuse põski alla voolama. Kohutavad, erutunud karjed, mis kuulusid Dementoritele, täitsid ta kõrvad. Varjud hõljusid tema pea kohal. Sirius ei tahtnud üles vaadata. Ta ei tahtnud vaadata otsa Dementoritele, keda ta teadis oma pea kohal hõljuvat.
,,Nad ei kuule sind.'' Yasha hääl oli täis perverset õnne. ,,Keegi ei taha olla kohutava, pettumust valmistava..'' Yasha hääl muutus, kõrgenedes. See oli täis häbi ja ülbust. ,,Poisi. Vabandavate põhjustega pärija.''
,,Ema?'' Sirius võpatas üles. Neli Dementorit seisis tema ümber. Esimene rääkis tema ema häälega.
,,Alati satud pahandustesse, alati lähed mulle raha maksma.'' Dementor/ema urises. ,,Jätame su õppetunnid vahele. Võibolla peaksin sulle uue andma.''
,,Ei!'' Siriuse hääles oli meeleheide. ,,Palun ema! Ära nea mind enam!''
,,Pahanduste tekitaja...Sa oled nii rumal. Jooksed ringi mustlasega, valad needusi ja rikud meie head nime.''
Sirius raputas vihaselt pead. ,,Ei, Ema! Ma-- Ma võitlesin Voldemortiga!''
,,Lased ennast vahistada aegade hulleima kurjategijana. Ma teadsin, et oleksin pidanud su lämmatama kui arst su mulle andis.''
,,Ema, palun...Ei!''
Teine Dementor hakkas naerma. ,,Ema palun...Sa ei kujuta ette kui palju pidin ma seda nuttu kuulama öösiti.''
Sirius kukkus selili, silmad pärani. ,,Ma ei kuule seda!''
,,Ma ei tea miks ma sind kunagi tülitasin.'' tunnistas teine Dementor. ,,Su võimed polnud nii head. Ma arvan, et mu enesehinnang vajas natuke tööd.''
,,MACHKA!'' Sirius liikus lähemale. ,,Ma...Ma...'' Ta pani käe teise Dementori rüüsabale.
,,Ära puutu mind! Sa ei usu kui palju ma pidin välja kannatama. Nende nägusi iga päev nägema...Nägema sinu silmi endale järgi vaatamas. Ütle mulle, kas sa tunned puudust? Valu mis meie suhte lagunemisest tuli?''
,,Iga päev.'' puristas ta. ,,Ma tunnen, et sa oled läinud...Te mõlemad.''
Teine Dementor jätkas naermist. ,,Me olime õnnelikult, et sa kadusid. Sinuga koos olemise tõttu läks Savori St. Mungosse!''
Sirius raputas uuesti pead. ,,Ma ei usu sind.''
,,Ta ei kannatanud seda. Üritas rannet läbi lõigata. Leidsin ta magamistoast, oma enda veres lamamas. Mulle sosistades ''Mul on kahju Ema'.''
,,JÄÄ VAIT!'' urises Sirius. ,,Ma ei tahtnud teid alt vedada!''
,,Täpselt nagu sa ei tahtnud mind alt vedada?'' küsis kolmas Dementor.
Sirius haaras oma peast. ,,Kao ära Nukits!''
,,Sa olid endas nii kindel. Ei olnud mingit võimalust, et Voldemort meid leiaks. Vingerjas ei reedaks meid k u n a g i.''
,,Ma ei teadnud...Keegi ei teadnud.''
,,Sa kartsid.'' mõnitas James. ,,Sa ei tahtnud kogu seda vastutust enda kaela. Sa päästsid omaenda perse.''
,,Voldemort oleks mind kahtlustanud!'' Sirius nuttis kähedalt. ,,Ta oleks minu järgi tulnud!''
,,Sa olid argpüks! Sa ohverdasid meid! Sa peaaegu tapsid mu poja! Kõik sellepärast, et sa ei peaks saladust hoidma...Sa peaksid kogu oma ülejäänud elu siin veetma.''
,,Ei!'' Sirius tõmbus jalgu kallistades kerra. ,,Ma ei jää siia!''
,,Või oleksime pidanud selle lõpetama.'' naeris James. Ta tõstis Siriuse üles, teda lähemale tuues.
,,Ei! Nukits, lõpeta!'' Sirius nuuksus. Ta kõhn käsi tõmbas James-Dementori kapuutsi peast.
Selle all ei olnud James.
,,H- Harry?''
Harry vaatas alla siriuse poole külmade silmadega. ,,Sa oled meile kõigile pettumuseks.'' pomises Harry Siriust maha lastes. ,,Su emale, su litale, Nukitsale...Isegi mulle.''
Sirius noogutas. ,,Ma tean...Mul on kahju. Ma ei saa midagi teha.''
Harry tõmbas rüü seest oma käe. Ta keeras kätt, näidates taskunuga oma käes. ,,Aitäh kingi eest, Sirius.''
Ta viskas noa Siriuse jalge ette. ,,Kas tahad meile selle tasa teha?''
Sirius noogutas. ,,Jah, ma tahan.''
,,Siis tee seda. Lõpeta mida sa alustasid. Korja nuga üles ja lihtsalt löö see endasse. Täpselt läbi südame. See on ruttu möödas. See teeks kõik kõigile kergemaks. Kõik on õnnelikud.''

**

,,Kummaline kas pole?'' kehatu hääl kajas läbi Labürindi kui Hagrid lonkis mööda tuuliseid põiktänavaid. ,,Kõige ebainteligentsem rühmast on piisava mõistusega, et karta.''
,,Ma ei karda mingit suurt litat nagu sina Sakura.'' Hagrid möirgas, komistades lahtise saapapaela taha. End ümber keerates lõi ta pea vastu seina. ,,Lihtsalt mõtlen, millist jäset esimesena otsast tirida.''
,,Jõhker jõud-- Kui omapärane.'' hääl naeris. ''Pole palju mehi kes osutaks tänapäeval vastupanu. Ma leian selle turgutavat. Mulle lihtsalt meeldib muutuda füüsiliseks.''
Hagrid tõusis püsti, mustad silmad kitsenemas. ,,Ma oleks pidanud laskma noole sulle pähe kui mul võimalus oli.''
,,Noo...Kas su isale meeldiks selline käitumine?'' Yasha kihistas.
Tõstes üles juhusliku kivi, viskas Hagrid selle sihitult, üritades tabada kehatut häält. ,,Jäta mu isa sellest välja"
,,Kas sa kardas mida mina sellest võin arvata?'' Hagrid sattus silmitsi uue, mehehäälega tema seljataga. Ta nägi väikest kuju. Ta oli armsa välimusega mees, Hagridi järgi vormitud. Ta tumedad silmad olid täis kurbust kui ta Hagridit vaatas. ,,SInd visatakse välja? Ma olen õnnelik, et ei elanud nii kaua, et seda näha. Ma poleks suutnud selle häbiga elada.''
,,I-Isa...'' Hagrid tundis kuidas ta hääl väriseb kui ta sirutas käe tillukese mehe poole. ,,Ma ei teinud midagi! Tom-- Tom Riddle lavastas mu süüdi!''
,,Sa ei kuulunud Sigatüükasse.'' Sosistas härra Hagrid, pead raputades. ,,Ma teadsin seda alati. sa ei kuulunud Võlurite maailma.''
,,Ma kuulusin Isa! Mul läks hästi! Ma olen õpetaja nüüd!'' Hagrid anus oma isa. ,,Ma kuulusin!''
Härra Hagrid ei teinud välja. ,,Aga sa ei kuulunud nende maailma samuti mitte.''
,,Nende maailm--'' Hagrid hingas sügavalt kui sa aru kellest ta isa rääkis.
,,Nad ei aktsepteeri meid kunagi.'' Friedwulfa möirgas. Ta kasutas pöialt ja nimetissõrme, ta tõstis Hagridi kaelusest üles.Ta oli palju suurem kui ta oli olnud suvel kui Hagrid teda nägi. ,,Võlur ei tahtnud meid. Nad ei tahtnud sind ka. Miks tahakski keegi lolli nagu sina?''
Friedwulfa pillas Hagridi tagasi maha. Ta oli neljakäpukil jõllitades jalapaari. Hagrid vaatas aeglaselt üles Harry Potteri kivisesse näkku.
,,Harry! Me peame minema! Kohe! Sakura mängib mingit mängu! Tule! Aita meil väljapääs leida!''
Harry pööritas silmi. ,,Alati peame Hagridit aitama, on ju?'' Ta naeris, Hagridile valusalt näkku lüües.
,,Hagrid unustab kes on täiskasvanu. 'Harry väike Norbert tuleb ära peita' ,'Harry nad viivad mind tagasi Azkabani' , 'Harry, nad tahavad Helliknoka tappa' , 'Harry, ma olen pollhiiglane'. Melini habeme nimel mees...Kas sa ise saad millegagi hakkama? Sa pole midagi muud kui suur, kohmakas, vinguv tola. Kas sa arvad, et ma olen sinuga, sest sa meeldid mulle? Mul on sinust k a h j u.''
,,Aga Harry--'' alustas Hagrid. Ta oli märganud tumedat varju lähenemas. Härra Hagrid ja Friedwulfa olid kadunud nagu poleks neid kunagi olnudki.
Harry silmad läksid pärani. Ta nägi tõsiselt tüdinud välja, muutudes Sakuraks/Yashaks. ,,Põrgu päralt! Miks pidid nad need elukad siia tooma. Sa oled omapead Segatõuline.'' Ta kadus leekides.
Hagrid pöördus aeglaselt ja seisis silmitsi koletisliku elukaga tema seljataga. ,,Merlini habeme nimel.''

**

,,Ron! Hagrid! Sirius! Professor Lupin!'' karjus Hermione meeleheitlikult, tagudes rusikaga tupiku seina. Ta oli viimase tunni ringiratast käinud. See oli olnud poole tunni eest kui ta sai aru, et on üksi.
Ta läks tuldud teed pidi tagasi, kuid leidis jälle sama tupiku. Labürint tundus muutuvat iga korraga kui ta liikus.
,,Tulge nüüd! Me peame leidma tee välja siit.'' Ta toetus vastu seina, taevasse vaadates. ,,Me peame loogiliselt mõtlema, leidma väljapääsu.''
,,Loogiliselt?'' Ta kuulis häält naermas. ,,Loogika on viimane asi mida me vajame Hermione.''
Ron astus tupikust välja.
,,RON!'' Hermione jooksis tema juurde, tõstes käsi, et poissi kallistada. Ron hoidis käed üleval, et tüdrukut eemale hoida.
,,Loogika on see mis meid Labürindis hoiab.Võiks arvata, et kogu su pretensioonika hoiakuga, sa tead seda.''Ron naeratas õelalt. ,,Ainus viis siit pääseda, on eksida nii korralikult kui võimalik.''
,,Ma ei saa aru.'' Hermione küsis. ,,Kuidas sa seda tead? Kuidas sa saad meelega ära eksida?'' Ta taganes Ronist, rohkem närvi minnes kui poisi naeratus kasvas suuremaks ja tõmbles rohkem.
Ta taganes kellegi teise otsa. Harry käed sulgusid tema õlgade ümber.
,,Vaata Hermionet.'' naeris Harry teda Roni poole tõugates. ,,Üritab aru saada mis toimub. Alati küsimustega. Kõik peab olema väikse Hermione peas täiuslik, või see lihtsalt ei ole õige.''
Ron lükkas Hermione Harryle tagasi.,,Hermione sõna on seadus. See on õige, see on vale. See ei ole miski mida sa teed. Temale jääb kõiges viimane sõna. Nii ennast täis, üritab varjata mis ta tegelikult on.''
Kaks poissi mängisid Hermionega, teda edasi tagasi lükates. ,,Meie teame tõde.'' ütles Ron, Hermionet lõua alt kõditades. ,,Sa arvasid, et peidad seda, kuid see oli alati seal.''
Harry võttis Hermione enda käte vahele, ta juukseid sasides. ,,Häbelik, raamatukoist Mugutüdruk. Alati õige vastus olemas ja pole oma nimega kunagi rahul. Isegi ta õpetajad ei suutnud seda taluda, nina nii püsti. Alati üksi lõunat söömas. Meeleheitlikult püüdes olla midagi erilist.''
Ron võttis tüdruku uuesti, tuues ta näo liiga lähedale. ,,Sa pidid rikutud olema kui said teada, et sul on maagiline veri. Äkitselt oli sinus midagi erilist. Väike Hermione oli eriline. Väike tüütus, kellega midagi ei juhtunud, oli m a a g i l i n e. Hale tegelikult. Ei saanud Mugumaailmas hakkama, niiet ta pidi hakkama nõiaks. Mitte eriti palju. Kõik raamatutest õpitud.''
Harry haaras ta uuesti, temaga ringi tantsides. ,,Voldemort sööb su elusalt. Ei ole olemas piisavalt raamatuid mis sind tema eest kaitseks.''
,,Mitte, et see palju loeks.'' naeris Ron. ,,Kes hakkaks igatsema ülbet, väikest kõiketeadjat? Sa oled õudusunenägu. Sul pole ühtegi sõpra.''
,,Me haletsesime sind.'' mõnitas Harry. ,,Sul polnud kedagi. Sa ei meeldinud ühelegi tüdrukule. Ükski poiss ei tahtnud sind. Nad tahavad kedagi keda--'' Ta libistas käega üle Hermione selja. ,,Armastusele luua.''
,,Aga kes sind võiks armastada?'' küsis Ron naerdes. ,,Ülbe,klambrinägu Hermione.''
,,Klambrinägu, Klambrinägu...'' laulis Harry. ,,Mugud olid õnnelikud nähes sind minemas!''
,,LÕPETAGE SEE!'' karjus Hermione, ta pea käis ringi. Harry tants pani ta pea ringikäima. Nende solvangud muutusid uduks. Ta hingeldas, silmad kõvasti kinni. Ta kõht keerles.
Hermione jätkas keerlemist, pomisedes koguaeg. ,,Lõpetage see.''

**

See oli uks. Ron leidis ukse.
,,Vägev!'' ütles ta. ,,Tulge nüüd--Lähme läbi selle!''
Ta pöördus oma kaaslaste poole. Tema seljataga polnud kedagi. Ta raputas pead. ,,See on imelik.'' Noh, nad ilmselt polnud kaugel taga. Nad peavad ruttu ukseni jõudma. Nad lähevad läbi. See on kindlasti väljapääs.
Ron leidis väljapääsu. Ta oli selles kindel. Võibolla Siriusel oli õigus. Võibolla ta tõesti pidi maailma päästma. Kindlasti ei teinud seda Harry.
Ukselingist haarates, lükkas Ron seda. See ei avanenud. Ta kortsutas kulmu, surudes kogu keharaskusega vastu seda. Tagudes kõvast oma kätt vastu seda, tundis ta kuidas see natuke liikus.
Hambaid kiristades ja taganedes, kinnitas Ron oma pilgu uksele. ,,Nagu ma annaks nii kergelt alla.''
Ta jooksis ettepoole, vastu ust põrgates. See avanes ja Ron tuigerdas sisse. Ta tabas põrandat, nägu maas.
Püsti tõustes hõõrus Ron oma nina. Ta pilgutas silmi, vaadates ringi toas kuhu ta oli sisenenud.
See oli halvasti sisustatud, närune elutuba. Nurgas oli tool, paari kudumisvarrastega mis ise liikusid. Suur vanaisa kell oli nurgas. Ron läks seda uurima. Kõik seierid, peale Billi ja Charlie, olid kodu peal. Ron võttis üles padja mis maha oli kukkunud.
,,Ma olen kodus?''
Ta muigas. Ta oli leidnud tee tagasi. See oli ideaalne! Keegi teine polnud leidnud teed tagasi koju, aga tema oli!
Ron mattis näo patja. See lõhnas nagu kodu. Ta sulges silmad, üritades pisaraid vältida.
,,Ema.'' sosistas Ron, pannes padja tagasi. ,,Ta on kindlasti ennast haigeks muretsenud.''
Ta jooksis kööki. ,,Ema! Isa!''
Nad istusid õhtust sööma. Keegi neist ei näinud olevat mures, et Ron oli olnud Tead-Küll-Kelle mänguväljal. Tegelikult, tundusid nad õnnelikud.
,,Ulata kartuleid.'' küsis härra Weasley. Ta naeratas Ginnyle. ,,Aitäh Ginny.''
,,Fred Weasley, ära loobi herneid!'' käskis proua Weasley ühte kaksikutest kui ta kasutas lusikat, et visata pool tosinat hernest Percy poole.
,,Ema! Ma olen kodus!'' hüüdis Ron. ,,Kas sa pole minu üle uhke? Ma sain ise välja!''
Proua Weasley ei teinud väljagi, istudes Ginny kõrvale laua ääres. Ta vaatas pead raputades ringi. ,,Kus teie vend on? Ta hilineb õhtusöögile.''
,,Ma olen siinsamas.'' ütles Ron. ,,Ema?''
,,Ma vean kihla, et ta kirjutab oma tüdrukule.'' ütles George. ,,Kallis Hermione, Ma armastan sind, ma armastan sind, ma armastan sind...''
Ron muutus kahvatuks. Kas kaksikud olid leidnud ta armastuskirjad Hermionele? Ta arvas, et keegi ei tea neist. Oh ei...Fred ja George teevad ta elu raskeks. Vähemalt ei arutanud nad sisu.
,,Ma olen siin! Vabandust, et hilinsein!'' Sammud tulid trepist alla. ,,Ma olin lugemas Lendluudpall Läbi aegade.''
Ron pilgutas silmi. Miks oli Harryl tema pusa seljas?
,,Oli ka aeg, et sa alla jõuaks Harry Weasley!'' ohkas proua Weasley. ,,Tõsiselt! Ma tean, et sul on palju asju teha, see, et sa oled prefekt ja Lendluudpalli meeskonna kapten, aga sa pead ikkagi leidma aega oma perekonna jaoks.''
,,Ma tean, ema.'' vastas Harry, suudeldes proua Weasleyt põsele. ,,Vabandust.''
,,Ema?'' ütles Ron, paanika tema hääles ähvardas kasvada. ,,Emme? Kas sa ei näe mind?''
Weasleyd jätkasid oma einet, tegemata välja punapäisest poisist kes karjudes ümber laua hüppas.
,,Ulata lihakastet.'' palus Ginny.
,,Gin! Sa näed mind eks?'' Ron läks talle pea peale koputama, aga ta käsi läks tüdrukust läbi.
Ta astus tahapoole oma käsi vaadates. ,,See on õudusunenägu.''
,,See on nende fantaasia.'' ütles Harry vaadates oma söögilt ära, Roni poole. ,,See on see mida su perekond alati on tahtnud. Sa olid alati kasutu. Sa ometi ei arvanud, et nad eelistavad sind minu asemele? Põrgu päralt, isegi ainult su sõbrana, armastasid su vanemad mind rohkem. Alati pöörasid mulle rohkem tähelepanu.''
,,See on ainult sellepärast, et su vanemad on surnud ja Dursleyd on nõmedad.''
,,See on ainult sellepärast, et mina olen poeg keda nad on tahtnud.'' Harry naeris. ,,Nad isegi ei tahtnud rohkem poegi. Ma mõtlen, kas sa ei arva, et viis oleks piisav? Nad üritasid lihtsalt tüdrukut saada.''
,,Jää vait.''
Ta pani käe Roni õlale. ,,Sa ei ole tahetud Ron. Sa oled eikeegi. Sa oled kõrvale tõugatu ja selles halb. Sa ei tee midagi, väljaarvatud haiget saamise. Sa ei saanud tüdrukut...Sa oled lihtsalt seal. See on tõeliselt hale.''
,,Ma päästan maailma.'' ütles Ron vihaselt.
,,Ah, jaa. Siriuse sõnad sulle. Kas sa tõesti usud, et ta neid mõtles? Ta ei üritanud lihtsalt lohutada vinguvat, väikest tüütust?''
,,See ei ole tõeline.'' möirgas Ron. ,,Ma ei usu sind.''
,,See on tõeline.'' ütles Harry, ta silmad muutusid kollaseks. ,,See on tõeline, sest sa usud, et see on.''
Ron tõukas Harryt, ta silmad muutusid valgeks. ,,EI!''