Hermione vakatas kui ta tõstis käe, et koputada Mustade Jõudude Vastase Kaitse klassi uksele. Ta oli närvis ja see kees ta kõhus. Mida põrgu päralt pidi ta ütlema professor Maclayle? Ta ei tundud Hermionet üldse! Millega ta alustaks 'Tere, mina olen su teise nõbu üks parimatest sõpradest. Ma tahan kindlaks teha, et sa teda alt ei vea'?
Noh, nii oleks ta kohe asja juurde asunud. Kui professor Maclayl oli mingitki kiindumust Harry vastu, nagu ta välja oli näidanud, näeks ta, et Hermione käitumine on imetlusväärne. Peale pikka, veninud momenti, saatis ta oma julguse põrgusse ja koputas.
,,Tule sisse.'' vastus oli kiire ja terav. Professor Maclay ei käitunud üldse nagu Harry oli kirjeldanud. Aga samas, võib ta olla väsinud terve päeva ettevalmistustest.
Hermione sisenes kõheldes. ,,Tere professor Maclay.''
,,Kas on midagi mida sa vajad?'' professor Maclay vaatas alla Hermionet, tema silmad olid mustade raamidega prillide taga aukuvajunud.
,,Ma mõtlesin, et äkki me saaks...rääkida. Ma olen Harry väga hea sõber.'' Ta sirutas oma käed välja, ,,Hermione Granger.''
Professor Maclay kõhkles; vaadates Hermione pakutud kätt. ,,Meeldiv tutvuda.'' ta surus Hermione kätt teeseldes nagu Hermionel oleks must lesk käe peal.
,,Ma loodan, et ma ei seganud teid.''
,,Ei, ei... Harry sõber jah?'' ta silmad olid pilukil ,,Niiet sa oled temasse armunud.''
Hermione jõllitas professor Maclayd. ,,Mida?''
,,Sa oled.'' professor Maclay libistas oma keele aeglaselt üle ülahuule, üleannetu, veidi kuri naeratus domineeris ta tunnuseid. ,,Ütle mulle, kas ta vastab samaga?''
,,Ee...'' Hermione vaatas põrandat kui ta oma jalgu väristas.
,,Ütle mulle,'' professor Mclay tuli Hermionele aeglaselt, peaaegu kassi sarnaselt lähemale. ,,Kas sa sureksid tema eest preili Granger?''
,,Mi-Mida?''
,,Kas sa sureksid tema eest?'' kordas professor Maclay aeglaselt küsimust.
,,Ma, ee, võibolla...'' See vestlus ei läinud nii, nagu Hermione oleks soovinud.
,,Kas tema sureks sinu eest?''
,,Ma arvan, et Harry sureks õigi eest kellest ta hoolib.'' sosistas Hermione hääl tunnetest paisunud. ,,Ta lihtsalt on juba selline mees.''
,,Sa oled tema pärast mures.'' Professor Maclay tegi pausi, tõstes Hermione lõuga nii, et tüdruk vaatas talle otsa. ,,Sa arvad, et ma võin talle haiget teha.''
,,Mi-miks peaksite te seda tegema? Te olete tema nõbu.'' Hermione tundis kuidas tema süda meeletult rinnus tagus. Professor Maclay oli ta nurka ajanud. Ta oli lihtsalt liiga närvis selle tunnistamiseks.
,,Mille muu jaoks tuleksid sa mind üle vaatama?'' Professor Maclay silmis oli säde.
,,Ma lihtsalt mõtlesin, et me võiks rääkida.''
,,Millest sa soovid rääkida?''
,,Mitte millegist kindlast tegelikult.''
,,Sa ei pea muretsema Hermione.'' Professor Maclay pani käe Hermione õlale armsalt naeratades. ,,Ma tahan ainult seda mis on Harryle parim.''
Hermione noogutas aeglaselt. ,,Seda tahan minagi.''
,,Sa peaksid tundi minema. See algab mõne minuti pärast.''
Hermione noogutas, ta läks aeglaselt uksest välja. ,,Oli tore teiega rääkida, professor.''
Ta sulges ukse enda järel ja toetus raskelt sellele. Hermione ohkas. Ta ei tundnud ennast õigesti. Professor Maclays oli midagi valesti. Hermione ei teadnud mis see oli, kuid ta kavatses selle välja uurida.
**
Harry ja Ron kõndisid mööda koridori tundi. Ron raputas oma pead, pikad punased juuksed rappumas. ,,Ma ei saa IKKA aru.'' ütles ta. ,,Kuidas saab keegi eksida kuueteist kümneks aastaks?''
Kergelt õlgu kehitades surus Harry oma raamatud rohkem rinna vastu ,,Ta ütles mulle, et üritas saada Diagoni põiktänavale kui Surmasööja teda ründas. Et eemale saada pidi ta ilmuma ja ta ilmus välja Saksamaal. Ta uitas ringi kuusteist aastat. Ma arvan, et ta tegi suure ringi peale.''
,,Kõlab väga metsikult.'' Ron vaatas oma nõiajookide õpikuid. ,,Vean viie knuti peale kihla, et jääme täna Snape'iga peale tunde.''
,,Sa teed nalja või?'' küsis Harry, ,,Miks ma peaksin kihla vedama? Ma tean, et me jääme.''
,,Ma arvan, et see on päris ilmselge.''
,,Tule nüüd Ron... Kala. Õrs...PAUK!'' Harry avas klassi ukse. Nad jõudsid napilt õigeks ajaks.
Hermione istus oma kohal ja tundus kergendust tundvat. ,,Oli ka aeg, et te kaks kohale jõudsite! Teil veab, et Snape hilineb! Ta oleks teid üles poonud!''
Harry vaatas ringi. Kõik olid kergelt segaduses. Professor Snape ei hilinenud kunagi. Tundus, et tema suurim rõõm elus on karjuda nende peale kes hilinevad. Noh, tundus, et ta suurim rõõm on karjuda kõige peale. Miski oli valesti.
**
Severus lõi oma lauanurka. Ta ei olnud oma toast lahkunud peale Sõõlamistseremooniat eile. Kõik sumisesid uudistest, et Gwendolyn Maclay oli elus. Ta ei tahtnud sellega tegeleda. Ta oli veetnud viimased kuusteist aastat unustades seda jälestusväärset naist. Seda oli liiga palju, et usaldada teda tagasi oma ellu.
Westie, Severuse kilpkonnakilbist kass oli voodil kerra tõmbunud. Ta näugus laisalt, vaatades meest oma ökkullilike silmadega.
,,Sa oled tema eest hästi hoolitsenud.'' ütles hääl uksepeal. Snape pöördus. Gwendolyn toetus põgusalt uksepiidal, tagasihoidlik naeratus mängles ta suul.
,,Keegi ju pidi.'' vastas ta napilt. ,,Ta ei ole paha. Ei vaja palju tähelepanu.''
Gwendolyn lonkis tuppa käsis sirutades. ,,Tere Westie...''
Kass eemaldus sisistades. Gwendolyn kergitas taganedes kulmu. ,,Tundub, et sa pole ainus kes on minu suhtes vastumeelne.''
,,Mida kuradit sa siin teed Gwendolyn?'' küsis Severus teravalt. Tema mustad silmad sädelesid ähvardavalt.
,,Siin sinu toas või Sigatüükas?'' Ta istus voodile. ,,Sa tead paganama hästi miks ma olen Sigatüükas. Ma uitasin siia. Miks ma olen sinu toas, noh, ma tahtsin kindlalt teada mida ma tegin, et sa oled nii pahane minu peale!''
,,Ma tulin mõistusele!'' urises Severus. ,,Ma ei tea mida ma tollal mõtlesin. Panen selle hormoonide arvele.''
,,Võimalik. Sul tundus neid padade kaupa olevat.''
,,Mul on vaja tundi pidada.'' Severus tõusis oma toolilt raamatuid kokku korjates.
Gwendolyn hüppas püsti, blokeerides mehe teed. Ta sirutas oma käed ukse ette. ,,Sul pole isegi natuke aega oma vana sõbra jaoks?''
Haarates naist õlgadest, tõukas Severus naise julmalt eest. Ta suu oli tõmbunud kurjaks irveks. ,,Sa ei ole mu sõber sa rumal mutt.''
Gwendolyn vaatas alla enda peale öeldes. ,,Ma arvasin, et me saime selle 'rumala muti' jutuga asjad sirgeks kakskümmend aastat tagasi.''
,,Nagu ma ütlesin, ma tulin mõistusele.'' Keebi lehvides traavis Severus minema. ,,Võta oma kass ja mine. Ürita mitte ära eksida.''
**
,,Kui ta ei ole siin minuti pärast'' teatas Ron klassile ,,Me peaksime vastu võtma viieteist minuti reegli.''
,,Sellist reeglit EI ole olemas.'' ütles Hermione. Ta vaatas oma õpikut üle. ,,Sa lihtsalt mõtlesid selle välja.''
,,Ei! Ma räägin tõsiselt. Fred ja George rääkisid mulle sellest.'' Ron tõusis püsti samal ajal oma asju kokku korjates. ,,Kui õpetaja ei ole tulnud viieteist minuti jooksul võib klass lahkuda.''
,,Ära liiga erutu Weasley.'' urises Snape Roni seljataga. Ta ristas oma käed tihedalt rinnale. ,,Oma kohale kohe või sa jääd kuuks ajaks peale tunde.''
Ron mühatas, kuu aega peale tunde põhjustaks proa Weasley huilgajaid iga päev. Ta jooksis oma kohale maha istudes. ,,Vabandust professor.''
,,Kümme punkti Gryffindorilt. Võtke oma õpikud välja.'' kamandas Snape. ,,Keerake lehekülg 110.''
,,Kas see on ainult minu kujutlusvõime,'' sosistas Ron, ,,või on ta tujukam kui tavaliselt?''
,,Tänan kommentaari eest härra Weasley. Viisteist punkti Gryffindorilt.'' Ta silmad särasid sadistlikult.
Draco Malfoy, kes istus tagareas, irvitas õelalt. Snape oli pahas tujus ja valas seda Gryffindori peal välja. Dracole meeldis kui see juhtus. Ta müksas Grabbet ja Goylei. ,,Tundub, et Majakarikas on käeulatusest väljas..'' irvitas ta.
,,Malfoy!'' karjus Snape, ,,Ava oma paganama õpik leheküljelt 110! Ja viisteist punkti Slytherinilt! Ma olen väga pettunud.''
Malfoy nägu oli šokist kivistunud. Ta suu avanes ja läks jälle kinni, mingit häält tegematta.
Snape urises. ,,Õppige koostist, ma tulen tagasi.'' oma keebi lehvides väljus ta klassist.
**
,,Sa oled nendega karm.'' ütles Gwendolyn kivist seinale nõjatudes.
Snape pöördus tema poole. ,,Pagan küll naine! Kas sul pole tundi pidada?''
,,Ettevalmistus periood.'' Ta lükkas ennast seinast eemale, Snapei poole kõndides. ,,Ma mõtlesin, et näen ehk meistrit tegutsemas.''
,,Kas sa jälitad mind? Oota ei, sa ei suudaks kedagi jälitada ka siis kui sa oleks nende külge aheldatud. Kuidas üldse oled sa võimeline leidma mind kui sa ei leia isegi oma paganama kassi!'' Ta osutas naise jalgadele. Westie ei teinud ringe.
,,Kuues meel.'' Gwendolyn mähkis oma käed ümber Severuse kaela. ,,Ma tean alati kus sina oled.''
Snape näitas jälle õelust oma silmades. ,,Siis miks läks sul kuusteist aastat, et siia jõuda?''
,,See jälle?'' ta raputas pead. ,,Kas sa oled vihane sellepärast, et ma olin ära?''
,,Ma ei taha sinuga tegemist teha Gwendolyn. Ma sain üle hullumeelsusest milleks oli sinu veetlusest põhjustatud. Niiet jäta mind rahule!''
Ta läks tagasi oma klassiruumi.
Külm naeratus mängles naise huultelt. ,,Ära muretse Severus,'' hüüdis ta mehele järgi. ,,Ma kannan hoolt, et sa puhkaksid rahus.’’
No comments:
Post a Comment