12. peatükk

,,Ah Remus.'' Dumbledore tõuis laua tagant kui kõhn noor mees kabinetti sisenes. ,,Kuidas Roni ja Hermionega on?''
Remus astus ettevaatlikult Direktori kabinetti. Ta liikus alati aeglaselt, peaaegu lugupidavalt kabinetti. Isegi täiskasvanuna tundis ta aukartust Albus Dumbledore'i ees.
,,Nendega saab kõik korda. Läbi pekstud, kuid nad saavad terveks. Madame Pomfrey soovib neid veel paar päeva seal hoida... Kas sellepärast te kutsusite mind?''
,,Selle ja ma pean sinult midagi küsima.'' Dumbledore osutas toolile oma laua ees. ,,Võta istet.''
Remus libises toolile toas ringi vaadates. Fawkes oli vait ja vaatas teda. Ta tundis alati veidi ebamugavust olle legendaarse linnu läheduses. Fawkesi ei huvitanud libahundid. ,,Milles asi professor?''
,,Ma rääkisin Hagridiga, intsidendist paar päeva tagasi.'' Dumbledore istus tagasi oma toolile, laua peal käsi mudides. ,,Ta oli väga mures Sakura pärast.''
,,Ausalt öeldes sir, Hagrid pole kuigi erapooletu Sakura suhtes. Sakura ei meeldi talle alates meie viiendast kooliaastast.''
Dumbledore noogutas. ,,Kui ma õigesti mäletan, ei olnud situatsioon erinev sellest. Sakura tappis peaaegu tosin kanadest.''
Remus raputas pead. ,,Sakurat ei saa selles süüdistada mis juhtus. See oli Yasha. Nende vahel on erinevus.'' Remus pilgutas silmi. ,,Sa mõtled kas on hea mõte hoida Sakura Harry valvurina.''
,,Peale seda mis on toimunud, on see mu mõtteid läbinud.'' Dumbledore ohkas sügavalt, nina selga sügades. ,,Sakura on väga armas naine, ja oma töös väga hea. Aga Yasha probleem võib olla ohtlik.''
,,Ei,'' Remuse hääl oli ebaloomulikult karm. ,,Yasha on üleannetu, aga mitte kunagi pahatahtlik. Pealegi, Sakural on Kitsune üle kontroll. Siduvad loitsud mis ta vanemad talle panid on ikka töökorras. Nagu ka arvutu hulk loitse mis sina ise tema peale panid kui sa avastasid tema seisundi. Sakura vaim on domineeriv. Kuidas sa saad tema vastu pöörduda kui ta just päästis kahe õpilase elu?''
Dumbledore kergitas kulmu. ,,Remus, sa oled väga kaitsev. Ma loodan, et sa ei lase--''
,,See oli kaua aega tagasi.'' segas Remus vahele. ,,Ja see pole point. Kui ma arvaksin, et Sakura on ohtlik, siis ma ütleks seda.''Remus pani käe rinnale. ,,Ja ma ütlesin sulle, kui ma teda sellele töökohale soovitasin, et Yasha tahtmine on kontrollitav selle poolt kelle käes on tema pall. Ta on selle valvajaga seotud.''
Dumbledore noogutas. ,,Ma tahaksin, et sa räägiksid Sakuraga. Ma usun, et ta on üpris endast väljas, viimaste päevade sündmuste pärast.''
Remus noogutas. ,,Muidugi, Sir.''

**

Gwendolyn võpatas kui tema lauale lajatati käsi. Gwendolyn tõstis pea üritades mitte väriseda. Ta vaatas otsa Siriusele. Tema helesinised silmad põlesid raevust. Ta käsi värises, rusikasse tõmbunult.
,,Noh, pole kaua näinud Black.'' Gwendolyn nõjatus toolil tahapoole pannes jalad lauale. ,,Igatsed mind?''
,,Mida sa Harryga teed?'' nõudis Sirius. Ta haaras Gwendolyni rüüesisest ja tõmbas ta jalule.
Ta puristas ja hingeldas, ta varbad kraapisid põrandat. Ta rabeles, kuid mitte miski ei vabastanud teda Siriuse raudsest haardest. Tema nägu hakkas valgeks muutuma. ,,Õh-ku... P-P-Palun.''
Sirius lasi Gwendolynist lahti lastes tal maha kukkuda. ,,Räägi n ü ü d. Või ma muutun kurjaks.''
,,Ma pole.'' krigises Gwendolyn ,,Ma pole midagi Harryle teinud. Kõik mida ma olen teinud on see, et ma rääkisin seda, mida sina, Remus ja Albus pole.''
Ta tiris Gwendolyni juukseidpidi jalule. ,,Aga sa pole oma teelt mööda läinud kui rääkisid talle tema isast.''
Siriuse suule tekkis irve. ,,S i n a ei tundnud tema isa. Sa tundsid poissi kellest sai tema isa. Kui ma õigesti mäletan, siis sa vihkasid Jamesi terve kooliaja. Siis lükkasid sa ta eemale täielikult, et olla koos Snapeiga. Kas sa oled seda kõike Harryle rääkinud?''
,,Ma armastan Severust, Black.'' sisises Gwendolyn. ,,Aga ma arvan, et sellest ei saa sina aru.''
Sirius tõi kuuldavale koerasarnase urina silmad pilukil. ,,Ma tean palju armastusest.''
,,Ei, sina tead palju seksist.'' vastas Gwendolyn ,,Sa tead kuidas võrgutada Gryffindorlasi ja mustlas hooradele tittesi teha.''
Sirius lõi Gwendolyni vastu tahvlit. Ta silmis põles raev. Ta paljastas oma hambad. ,,Kui sa j u l g e d öelda tema kohta veel midagi...Ma vannun, Gwendolyn Maclay-- Ma tapan su.''
,,Miks nii kaitsev Black?'' ta naeris. ,,Kas sa arvad, et su lita teeb sulle sama? Et viimased neliteist aastas pole ta eitanud su nime ja palunud jumalat, et sa enam kunagi ei koputaks tema uksele?''
,,Keri põrgusse!''
,,Ma olin juba seal!'' nähvas ta Siriust eemale lükates. Sirius põrkas vastu lauda pead ära lüües. Ta ulgus valus.
,,Ma hoiatan sind ainult korra Sirius-- Ära satu minu teele.''
,,Mida? Kas väike Vale Tee teeb mulle väga haiget? Paneb mu paikka?'' irvitas ta.
Gwendolyni silmad välgatasid. ,,Pole vajadust. Harry ei hinda kedagi kes tema perekonna lõhki lööks.''
,,Sa ei meeldinud mulle kunagi'' pomises Sirius jalule tõustes. ,,Sa oled olnud alati miniatuurne lita. Pole ime, et sa Snapeile nii palju meeldisid. Nüüd ei suuda isegi tema sind kannatada.'' Ta mässis oma küünise sarnased sõrmed Gwendolyni kaela ümber. ,,Kui sa Harry lähedusse peaksid minema...Ma tirin su kaela välja.''

**

Sakura istus oma toa põrandal, silmad suletud. Ta tegi sügavaid, võrdseid hingetõmbeid. Isegi mitte võpatades pomises ta. ,,Kas sa tuled sisse Remus?''
Ta astus tuppa. ,,Kuidas sa teadsid?''
Ta pöördus mehe poole, talle kergelt naeratades. ,,Kuues meel. Ma tean alati kus sa oled.''
,,Sa tead, et sa jääd ilma Halloweeni pidusöögist.'' Ta kükitas maha.
Sakura kehitas õlgu. ,,Ma olen kindel, et Dumbledore saab õpilaste kaitsmisega paremini hakkama kui mina.''
Remus võttis Sakura käe. ,,Ma tahtsin sinuga rääkida sellest mis juhtus.''
Sakura naeris oma kätt ära tõmmates. ,,Dumbledore saatis su. Must olend musta olendi vastu rääkimine jah?''
,,Ma tulin,'' pomises Remus. ,,Sest tunnen sind paremini kui keegi teine.''
Ta raputas pead. ,,Pole millegist rääkida Remus. Minu pärast said Ron ja Hermione peaaegu surma.''
,,Kui poleks sind oleksid nad surnud.''
Naine langetas oma pea.
,,Ei,'' Remus tõstis ta pea, ta lõuast hoides üles, nii, et nende silmad kohtusid. ,,Vaata mulle otsa. See ei ole koletise pärast. Sa t e a d, et see ei olnud sinu süü. See on...''Remus noogutas. ,,Tema pärast onju nii?''
,,Ma tunnen teda-- Yasha'' sosistas ta. ,,Sa mäletad eks? Ta ei ole nagu hunt Remus. Ta...ei ole loom. Ta on vaevatud hing. Ma kuulen teda oma peas...Ta ei jäta mind rahule. Ma võitlen temaga. Ma jätsin Britannia, et leida tema kuuluvus ja...'' ta lämmatas pisara. ,,Ma leidsin selle.''
Remus tõmbas hinge. ,,Mis see on?''
,,Surm.Hävitamine. Ta tunneb, et Voldemorti võim tõuseb ja tema väljendub selles.'' Ta sulges oma silmad. ,,Kui--kui see päev saabub mil me seisame vastamisi Voldemortiga, ma ei tea kas sa saad mind usaldada.''
Remus noogutas aeglaselt. ,,Ma tean kuidas sa ennast tunned. Ausalt, ma tean. Ma tunnen hundi verejanulisust. See hirmutab mind. Kui ma olen öösel üksi, siis mõtlen, kas ma saan sellega võidelda.'' Ta hoidis Sakura kätt kõvasti. ,,Ma pean tundma, et olen tugevam kui hunt. Just nagu sina pead uskuma, et oled tugevam kui Kitsune. Sa saad Yashast jagu.''
Sakura naeratas talle nõrgalt. ,,Kuidas sa alati tead mida öelda?''
Remus naeratas vastu. ,,See on anne.''

**

Professor Binnsi kummituse käsi koputas räpase õpiku kaanele. Õpilased tema ees hakkasid vaikselt ära vajuma. Muidugi, ei märganud ta seda. Professor Binns ei teadnud absoluutselt kui igavad olid tema tunnid.
,,1944. aastal, hakkas Grindelwald tapma läbi Euroopa. Grindelwald oli Kalderasha Romany klanni liige, liites Romany klanni ja meie võluri kultuuri vahelised kavatsused. Ometigi, reetis Grindelwald oma inimesed ja mõrvas enamuse oma klannist. Albus Dumbledore ühines vastupanu liikumisega Grindelwaldi vastu, tal õnnestus viimane võita 1945 aastal--''
Harry pea vajus lauale. Letargia hakkas lähenema. Ta vaatas enda kõrvale. Kaks tooli, kus pidid istuma Ron ja Hermione, olid tühjad.
Hermionele oleks tund meeldinud. Tema oli ainus kes sai midagi kätte Võlukunsti Ajaloo tundidest.
Ei! Ta ei mõtle sellele! Pagan! Need kaks polnud midagi tema jaoks teinud! Nad olid lihtsalt...lihtsalt...
Nad tegid talle haiget. Harry teadis, et tunneb seda tunnet. Kuid ta ei suutnud sellele nime anda. Tundus, et sõnad on tal keele peal, kuid ei tule välja.
Ta oli nii väsinud...Öösel oli raske magada. Varem, kui ta üritas magama jääda, oli Ron temaga rääkinud; Lendluudpallist, nende viimastest töödest, kui ärritav Hermione oli. Magamistuba oli nüüd vaikne, ainult Neville, Deani ja Seamusega.
Kui Harry lõpuks magama jäi, olid seal Voldemort, Vingerjas ja see kummaline naine.
Ta pani oma pea raamatule. Ta vajas und...Ta pidi puhkama...Põgenema...

**

Pikad, teravad küüned välkusid tuhmis valguses. Ta sammus omaette teadmatus keeles pomisedes. Ta silmad läikisid maniakaalselt. ,,Mul on i g a v.''
Voldemort tõstis pea pärgamendi kohalt mida süvenenult uuris. Nagini oli ümber tema õlgade nagu sall. Vingerjas kükitas tema kõrval. Voldemort ajas oma kahvlitaolise keele suust välja. ,,Kas sa ei leia midagi millega oma aega sisustada?''
,,Vol-de-mort!'' vingus ta tammudes. ,,Ma tahan midagi tappa.''
Vingerjas tõi kuuldavale valju kriiske, püüdes peituda oma valusalt kõhna peremehe taha. Voldemort lükkas ta vaikselt sisisedes eemale. ,,Mine Labürinti, ma olen kindel, et seal on midagi mida sa veel pole tapnud.''
Kummaline naine urises, küüsi vibutades. Ta kumardus etepoole võttes Voldemorti pärgamendi ja selle kaheks tükiks rebides. Ta küüned läksid sügavale kivist tooli millel see puhkas. ,,Ma olen sada korda kontrollinud! Need kes on alles ei vääri tapmist. Nad on elavad laibad. Hullud mehed. Mis lõbu selles on? Ütle mulle keda tappa! Kedagi tervet, elujõulist.'' Ta lakkus oma huuli, vaadates Vingerjat. ,,Valmis karjuma.''
Vingerjas tõi kuuldavale järjekordse karje, peites oma pea. Ta värises. Voldemort lõi teda kõvasti näkku.
,,Miks sa ennast ei tapa? See oleks hea naermiseks.'' sisises Voldemort. ,,Jäta mind rahule!''
,,Peab olema midagi, mida sa vajad, et oleks tehtud!'' vingus naine oma käsi Voldemorti ümber mähkides. ,,Võibolla vajad sa, et su võimeid tõstetaks. Tule nüüd, mu Lord--Sellest on palju aega...''
,,Kao eemale, sa kannatamatu lehm.'' urises Voldemort naist eemale lükates. ,,Kui ma su andeid vajan, siis ma kutsun sind neid ette kandma. Kui sa pead midagi tegema, siis mine ja varasta mulle veel üks draakon.''
,,Draakon? Kas sa oled h u l l mu Lord?'' naise hääl muutus kriiskeks, ta silmad olid paanikast pärani. ,,Üks asi mida sa ei tohi mind tegema panna! Kas sa tahad mind tappa?''
,,Praegusel hetkel väga.'' vastas Voldemort külmalt.. Ta võttis Vingerja kaelusest visates ta oma kaaslase jalge ette. ,,Siin. Piina Vingerjat natuke. Lihtsalt.Jäta.Mind.Rahule.''
Vingerjas kriiskas kui naine naeratas oma näppe näidates. Ta tõstis küüned üles. ,,Seda pole palju...Kuid see hoiab mind tegevuses mõnda aega.''

**

,,Harry?'' Neville Longbottom raputas Harry üles.
Üles võpatades lükkas Harry õpiku laualt maha. Ta silmad olid pärani. Ta oli tundnud külmi küüniseid libisemas Vingerja näol...Läbi tema naha lõikamas...
,,Kas sinuga on kõik korras?''
Harry noogutas. ,,Jah. Ma olen kombes. Lihtsalt...Lihtsalt väsinud.''
,,Sa oled Roni ja Hermione pärast mures eks?'' kommenteeris Neville. ,,Ma kuulsin, et nendega on hästi. Ron on juba väljas. Ma ei tea miks ta tunnis polnud, aga igatahes mitte vigastuste pärast.''
Tummalt, Harry noogutas. ,,Jah...Nendega saab kõik korda.''
,,Tule juba Harry.'' ütles Neville. ,,Meil hakkab Mustade Jõudude Vastane Kaitse. Me jääme hiljaks.''
Ta näeb Gwendolyni! Harry tundis ennast rahulikuna. Ta tundis ennast alati paremini kui sai näha Gwendolyni. Temas oli mingi rahustav effekt.
Ta järgnes Neville'ile. Kui nad klassi jõudsid nägid nad klassi ees seismas preili Tsukinot.
,,Mida--'' Harry läks oma kohale. Kus oli Gwendolyn?

**

Keel hammaste vahel, joonistas Hermione hoolikalt oma Aritmantia kaarti. Ta oli kohutavalt maas oma kodutöödega. Mitu päeva oli madame Pomfrey nõudnud, et tüdruk ennast ei pingutaks. Hermione oli igavusest lolliks läinud, sest pidi istuma Haiglatiivas. Lõpuks sai Hermione alustada järelejõudmist.
Iseendale naeratades, toetus Hermione taha kui oli kaardi lõpetanud. See nägi päris hea välja.
,,Preili Granger.'' Hääl ukse pealt oli külm. See kuulus viimasele inimesele keda Hermione oleks oodanud ennast külastama.
Hermione vaatas oma külalisele otsa. ,,Professor Snape? Mida teie siin teete?''
,,Ma kuulsin professor Dumbledoreilt, et sa oled võimeline kodutöid tegema. Ma järeldan, et sa tuled sellega toime?''
,,Mis see on?'' küsis Hermione ennast sirgu ajades. Ta krimpsutas kergelt nägu kui tema selga valu lõi. ,,Ma ei saa teha palju nõiajooke voodis.''
,,See on ekstra hinne.'' nähvas Snape. Ta viskas Hermione sülle raamatu. ,,Kui sa ei taha seda teha, siis leian kellegi teise.''
Tüdruk vaatas alla kuldset kirja mustal kaanel. ,,Saladuste osakond: Illusioonide Labürint... Professor see raamat on Võlukunsti ministeeriumist! Nimetamatu!''
,,Ma tean seda sa rumal tüdruk.'' Snape liikus lähemale. ,,Sina ei meeldi mulle. Sa tead seda. Mina ei meeldi sulle. Ma tean seda. Siiski, meil on ühine vaenlane. Sa usud, et Gwendolyn Maclayl on õelad kavatsused nagu minagi. Minu vaenlase vaenlane on minu sõber, mina usun seda.'' Snape koputas raamatu kaanele. ,,See võib omada Gwendolyni reetmise saladust. Nii vastumeelselt kui see ka ei ole, pean ka mina tunnistama, et sa oled päris hea müsteeriumite lahendamises. Ma arvan, et sa tegeled sellega parema meelega kui mina. Nüüd, leia mulle midagi kasulikku.''

**

Gwendolyn pilgutas silmai, ta pani käed sülle. Ta surus need rusikasse, üritades kontrolli sälitada. ,,Te-- Te tahate, et ma lahkuksin?''
Professor Dumbledore pani silmad tihedalt kinni ja noogutas. ,,Ma kardan... Ei ole mingit muud võimalust Gwendolyn. Sa oled väga võimekas nõid. Kuid sind ei saa usaldada.''
Ta tõusis õhku ahmides püsti. Pisarad tungisid ta silmadesse. ,,Severus--tema---temal on see minu vastu, professor...''
Dumbledore tõstis käe ja asetas selle naise õlale. ,,See ei ole ainult Severus Gwendolyn. Mitmed õpilased on oma muret avaldanud, nagu ka personali liikmed. Nad arvavad, et sul võivad õelad kavatsused olla.''
,,Ma ei teeks kunagi--'' Gwendolyn vajus tagasi oma tuulile. ,,Professor Dumbledore--Albus--Ma ei teeks kunagi midagi, et Sigatüügast kahjustada...Ma sündisin siin. Mu--Mu ema oli siin professor enne kui ta suri...See on alati mu kodu olnud kuhu ma kuulun.''
Dumbledore noogutas kurvalt. ,,Ma tean Gwendolyn. Ma tõesti arvan, et sa armastad seda kooli. Aga fakt on, et sa oled olnud ära kuusteist aastat. Muutus sinu võimetes on mõndadele hirmutav. Anna endale aega. Kohandu uuesti meie maailmaga.''
Gwendolyn pühkis pisarad oma punetavatelt põskedelt. ,,Kas sa arvad, et ma teen midagi Harryle ka?''
Dumbledore kõhkles. ,,Ma--ma ei tea mida ma usun. Ma tean ainult, et Harry on märgatavlt erinev peale sinu tulekut.''
,,See on testosteroon.'' nurises Gwendolyn ,,See muudab teismelised poisid pättideks.''
,,Sa ei saa võtta Harryga seoses riske Gwendolyn. Sa pead aru saama. See on tähtis.'' Dumbledore langetas oma pea. ,,Sellepärast, ma usun, et on parem kui sa ei kontakteeru enam temaga.''
,,Ta saab vihaseks.'' ütles Gwendolyn pehmelt. ,,Ta armastab mind. Ma olen perekond.''
,,Ma tean.'' Dumbledore noogutas. ,,Ma olen oma aju ragistanud...Üritanud lahendusega välja tulla. Ma usun, et sind tuleb eemaldada olukorrast, ainult ajutiselt.''
Gwendolyn noogutas püsti tõustes. ,,Ma võtan oma asjad. Ma olen õhtuks läinud.''
,,Kuhu sa lähed?'' küsis Dumbledore. ,,Ma ei taha, et sa jälle ära eksiksid.''
,,Mitte kaugele. Ära muretse. Mul on Westie. Tema saab mind talitada.'' Gwendolyn peatus. ,,Ma ütlen poisile headaega. Ma ei taha teda lihtsalt hülata. See on viimane asi mida ta vajab.''

**

Harry jalutas aeglaselt mööda koridori Gryffindori puhketoa poole. Preili Tsukino oli Mustade Jõudude Vastase Kaitse asendusõpetaja. Kuigi ta tundis Gwendolyni puudumist oma südames. Tundus vale teda mitte õpetamas näha.
,,Harry? Harry! Oota!'' Gwendolyn hüüdis teda. ,,Ma pean sinuga rääkima.''
Harry süda hüppas. Gwendolyn! Ta pöördus kiirelt tema poole joostes. Ta pani oma käed kõvasti ümber naise piha. ,,Kus sa olid?'' nõudis ta naist kallistades. ,,Ma olin mures!''
Harry märkas kohvrit naise kõrval. ,,Mida--Mis toimub?''
,,Ma pean minema.'' pomises Gwendolyn, Harry sassis juukseid sasides. ,,Mind lasti lahti.''
,,Lasti lahti? Lasti l a h t i? Mida sa mõtled?'' Harry hääl muutus valjuks ja vihaseks.
,,Ma mõtlen, ma ei ole enam Sigatüükas õpetaja.'' ütles Gwendolyn pehmelt. ,,Ma...Ma ei tohiks sind enam näha Harry. See on--See on---mõne arust---mul on tumedad kavatsused. Et ma olen mestist tead-küll-kellega.''
,,Kes?'' urises Harry.
,,On parem kui ma nimesi ei nimeta.'' vastas Gwendolyn.
,,KES SEE ON?'' küsis Harry vihasemalt.
,,Severus...Sirius...Remus...Hermione...Ron...'' Gwendolyn langetas oma pea. ,,Nad ei usalda mind. Dumbledore on otsustanud neid uskuda.''
,,Ma ei lase! Sa ei ole--Sa ei teeks mulle kunagi haiget! Sa ei töötaks kunagi Voldemorti heaks!'' Ta kallistas naist. ,,Sa ei tohi lahkuda! Ma v a j a n sind! Nad ei saa mul keelata sind nägemast!''
Gwendolyn suudles Harry laupa. Ta kummardus Harry kõrva juurde. ,,Mine Kolme Luuda järgmise Siganurme külastuse ajal.''
,,Ma alati--'' alustas Harry. Gwendolyn tõmbus eemale pisarat pühkides. ,,Gwendolyn?''
Ta noogutas, läbi pisarate naeratades. ,,Äre muretse Harry. Ma näen sind varsti.''