2. peatükk

Päike vajus horisondi taha, viimane osagi valgusest kiirelt suremas. Harry istus Privet Drive 4 katusel, nähtamatuks tegev mantel tihedalt tema ümber. Hedwig huikas pehmelt tema kõrval.
,,Shh Hedwig... Sa ju ei taha, et keegi meid kuuleks.'' Harry patsutas oma öökulli pea peale ja küünitas oma kohvri järele. Ta tõmbas sealt välja tüki pärgamenti kuhu ta oli sirgeldanud üpris loova pildi seaks muutuvast professor Snapeist.
Ta pööras pärgamendi ümber võttes oma sule ja tindi.

Mugud arvavad, et ma tapsin Cedric Diggory. Nad löövad mu majast välja. Ma lähen Lekkivasse Katlasse.
Kas sa võiksid mulle öelda mida sina ja professor Lupin teete? Mitte keegi pole mulle öelnud sõnagi mis toimub võlumaailmas. Sina pole mulle kirjutanud; Ron ja Hermione pole mulle midagi öelnud. Ma olin nii meeleheitel, et üritasin isegi Päevaprohvetit tellida kuid see ei tulnud kunagi kohale. Nad ei ole mu raha ka tagastanud!
Mis toimub? Kas see on mingi plaan, et mind kaitsta? Noh, igatahes see ajab mind ainult hulluks!
Harry


Ta vaatas kirja üle. Kas ta tõesti saadab selle Siriusele? See ei olnud TEMA süü, et Harry oli eemaldatud.
Ei, seda tuleb teha. Ta ei kavatsenud taganeda.
Harry sidus kirja Hedwigi jala külge patsutades teda veelkord peapeale. ,,Vii see Siriusele.''
Kui Hedwig oli teele asunud, hõljutas Harry ennast ja oma kohvri maa peale. Ta vaatas ringi, siis vaatas oma kella. Noogutades kõndis ta teeni ja tõstis oma võlukepi.
Suur lillat värvi buss mürises mööda tänavat, peatudes Harry ees. Uks läks lahti, vinnilise näo ja esileulatuvate kõrvadega mees astus välja. ,,Tere tulemast Rüütlibussi, mis on hädaabi-- No näe kes see on! Hey Ern! See on Arry Potter!''
,,Tere Stan.'' tervitas Harry konduktorit. Ta oli kohtunud Stan Shunpikei ja Ernie Prangeiga, Rüütlibussi juhiga, kaks aastat tagasi peale seda kui oli tädi Margei õhku täis puhunud vastiku vaheaja ajal Dursleyde juures.
Stani näole tuli lai irve. ,,No Arry, kuhu me võime sind viia?''
,,Diagoni põiktänavale,'' vastas Harry taskutes kaevates ja tõmmates välja sirpe täis rahakukru. Ta andis Stanile raha ja tiris oma kohvri bussi.
,,Täismaja täna.'' kommenteeris Stan. Ta pani Harry kohvri viimase vaba voodi kõrvale maha. ''Siit me lähme. Järgmine preili Savori.''
Harry manas näole kerge naeratuse mille saatis nõiale kes oli tema kõrval voodis. Harry tundis iiveldust kui naist vaatas. Ta oli kaetud pika,musta, kapuutsiga keebiga, mis tegi tema väljanägemise sarnaseks dementoriga. Voodil pikali olles põrnitses Harry lage. Miljon mõtet käis tema peast läbi.
Ta mõtles kas võib näha Roni ja Hermionet Diagoni põiktänaval kui ta kooliasju ostma läheb. Kas Ron saab uue luua mida ta lootis? Ta mõtles proovida tänavu lendluudpalli võistkonda saada.
Ta mõtles Siriuse peale. Mida Sirius ja professor Lupin tegid Sigatüükas? Kas Lupin tuleb tagasi Mustade Jõudude Vastase Kaitse õpetajaks?
Kõige rohkem, mõtles Harry millises olukorras leiab ta ennast võlumaailmas.


**


Rüütlibuss saabus Diagoni põiktänavale veidi peale keskööd.
,,Tore sind jälle näha Arry!'' ütles Stan kui Harry bussi pealt maha läks.
Ta vaatas tänaval ringi. Erinevalt eelmisest korrast, ei olnud Cornelius Fudge teda ootamas. Mitte, et Harry oleks tahtnud teda näha. Ta lihtsalt soovis, et keegi oleks seal olnud.
Ta tundis ennast täiesti üksikuna kui ta kõndis Lekkiva Katla poole. Tom naeratas laialt ja hambutult Harryle.
,,Tere Harry? Puhusid jälle oma tädi täis?''
Harry nägu muutus kiirelt punaseks. Ta vahtis alla oma tosse. ,,Ei...Seekord mitte. Ma tahaksin tuba üürida.''
,,Muidugi.'' Tom võttis suure, messingust võtme leti alt ja võttis Harry kohvri. Harry viidi üles üheteist kümnendasse tuppa, samma tuppa kus ta oli olnud kaks aastat tagasi.
,,Ma mäletan sa peatusid ka eelmine kord siin,'' seletas Tom, ,,Mõtlesin, et sulle meeldib natuke tuttavam koht.''
,,Aitäh,'' vastas Harry. Ta mõtles selle üle mida Dursleyd olid hommikul öelnud. ,,Tom...Kas see oleks võimalik kui...Noh järgmisel suvel... Kas ma saaksin selle toa üürida terveks suveks?''
,,Ma ei näi põhjust miks mitte,'' ütles Tom pead noogutades. ,,Aga see on väga kaugel alles. Midagi muud võib ette tulla. Maga hästi Harry.''
Tom jättis Harry üksinda tuppa. Ta vajus voodile. Ta ohkas, tal ei olnud isegi Hedwigit kellele head ööd soovida.
Aga Harry sees oli soe tunne. Isegi kui ta oli üksi, ta oli ikkagi tagasi võlumaailmas.
Ta oli seal kuhu ta kuulus.

**

Võttis mitu tundi käsitsi ja maagilist tööd, et saada Gwendolyn korralikuks. Muda mis oli paakunud tema naha külge kraabiti maha jättes ta puhtaks ja kohutavalt kaameks. Tema pikad juuksed lõigati peaaegu õlgadeni, kuid need olid sama juhtimatud nagu ennem. Talle anti puhtad rüüd mis tegid ta korraliku väljanägemisega nõiaks. Ta näis segaduses ja ärritatud mis andis teada tema olukorrast.
Gwendolyn istus Dumbledore'i kabinetis, hoides oma värisevates kätes teetassi ja alustassi. Dumbledore ja professor Minerva McGonagall, direktori asetäitja, istusid tema vastas. Dumbledore hoidis sõbralikku pilku oma silmis. Samal ajal hoides tõsist ilmet, McGonagall näis päris õnnelik nähes noort nõida. Snape seisis nurgas, varjus ja müstilisena. Tema külmad silmad tüdinult Gwedolinyl, irve tema näolt polnud kadunud.
Tõde oli, et professorid olid õnnelikud, et pidid tegelam probleemiga mis ei puudutanud ükskord Voldemorti. Snape oli erand, tema jälgis menetlusi läbi külmade, mittemidagi tundvate mustade silmade. Ta näis õnnetu, et pidi sellega tegelema, siiski ei olnud ta nõus lahkuma.
,,Kullake, ma loodan, et sa ei mõista mind valesti,'' ütles Dumbledore, ''aga me arvasime, et sa oled surnud! Me arvasime, et Voldemort sai su kätte.''
Gwendolyn naeris. ,,Ma kahtlen, et ''tema'' oleks minust huvitatud. Nagu ma ütlesin, ma olen olnud kadunud.''
,,Kuusteist AASTAT?'' segas Snape.
,,Ma kadusin väga ära,'' vastas Gwendolyn ujedalt. ,,Ma ei saanud midagi parata.''
,,Muidugi mitte,'' kinnitas McGonagall talle, ,,Me oleme kõik teadlikud sinu olukorrast Gwendolyn. See needus on vastik asjaajamine. Kus sa oled olnud?''
,,Igal pool,'' Vastus oli kiire ja automaatne. ,,Ma arvan, et ma olen olnud kõikjal maailmas. Ma ei tundunud leidvat kunagi teed koju. Ma olin päris šokeeritud kui avastasin, et see on Sigatüügas. Ma ei uskunud, et näen seda kohta veel kunagi!''
,,Noh, Vale Tee tuleb tagasi,'' pomises Snape, ,,Kui õnnelik meile.''
,,Kas ma pahandasin sind kuidagi Severus?'' küsis Gwendolyn vaadates Nõiajookide õpetaja poole.
,,Sa tead mida sa tegid,'' urises Snape vastu.
Dumbledore viipas käega, et seda vaidlust lõpetada. ,,No, no... Lõpetage see. Nüüd kui sa oled taaskord leitud, Gwendolyn, mida sa kavatsed edasi teha?''
,,Kui ausalt öelda professor... Ma üritasin siia saada. Kui ma eelmine kord kadusin, ma tahtsin alustada siin oma professori karjääri. Ma päris lootsin, et te saaksite mind õpetamis võimele tuua. Ma olen kindel, et teil on juba nõiajookide õpetaja, aga kui see koht avaneb...''
,,Ma kardan, et meil on juba nõiajookide õpetaja Gwendolyn. Selleks on Severus.''
,,Severus? Õpetaja?'' Ta pani käe suu ette ja kihistas pehmelt.
,,Ja mis on selles nii naljakat Vale Tee?'' sisises Snape.
Gwendolyn raputas pead samal ajal prille kohendades. ,,Midagi. Lihtsalt... Sina... Lapsed... Sulle ei meeldinud lapsed isegi siis kui sa ise olid laps.''
Dumbledore viipas taakord tüütult käega. ,,Meil on juba Nõiajookide Professor. Nüüd, Gwendolyn...Sinu uitamistel, milliste Mustade Jõududega sa oled kokku puutunud?''

**

,,Kas te olete kindel, et see on tark tegu professor?'' küsis Snape kui McGonagll juhatas Gwendoliny tühja õpetajate tuppa.
Dumbledore heitis pilgu Severusele. ,,Mis? Gwendoliny koolis hoidmine? Ma arvasin, et kõigist inimestest sina hindad seda.''
Severuse huulud värelesid sisinas. ,,Ma mõtlesin anda talle nii tähtsat positsiooni. Ma tean, et sa lubasid Maclay'le tööd, aga see oli kuusteist aastat tagasi! Ta võib olla ohtlik.''
,,Sa arvad, et Gwendolyn võib olla truu Voldemortile? Noh, Severus,'' Dumbledore raputas oma pead, ,,Su valvsus teenib sind hästi igas olukorras. Kuid see pole üks neist olukordadest.''
,,Mis saab poisist?'' Severus pani käed rinnale risti. ,,Kuna kõik on nii innukad teda kaitsma, arvan ma, et see kohalemääramine on üpris ohtlik.''
,,Poiss on täpselt see põhjus miks ma andsin Gwendolynile selle koha,'' vastas Dumbledore napisõnaliselt. ,,Ta peab Gwendolyni tundma. Ta on täielikult sobilik professoriks. Selles pole mingit kahju.''
,,Me ei tea kus ta on olnud või mida teonud...'' alustas Severus.
,,Ja ma kavatsen selle välja uurida,'' katkestas Dumbledore teda. ,,Aga selleks, et seda teha, pean ma teda siin hoidma. See on ainuke võimalus mida ma tean, et hoida Gwendolyn Sigatüükas.''
Dumbledore pani käed tihedalt rinnale risti, ,,Ma hoiatan sind Severus...Ära lase oma isiklikel tunnetel Gwendolyn Maclay vastu avaldada halba mõju sinu otsustamisvõimele. Su vastumeelsus minu valitud professorite vastu on põhjus miks me selles jamas üldse oleme.''
,,Ta on ohtlik Dumbledore. Ja uskuge mind, ma tõestan seda.''