Harry kortsutas kulmu kui libises Hermione ja Roni seljataga. Oli viimase Siganurme külastuse aeg enne jõuluvaheaega. Nad jalutasid hetkel alla küla poole. Harry tundis, et ta süda vajub sügavamale ja sügavamale, kui Ron saatis tema poole hulga sõimusõnu.
,,Ron! Voldemort üritab teda k o n t r o l l i d a! See ei ole tema süü!'' käis Hermione peale samal ajal Roni varukat tirides. ,,Kuule nüüd! Sa tead, et Harry ei teeks midagi sellist!''
,,Teda ei huvita Hermione.'' kähvas Ron. ,,See on Gwendolyn, tema kontrollib tema mõistust. Ja ta ei saa sellest küllalt! Ma vean kihla, et Harry läheb teda täna vaatama.''
,,Ta ei teeks seda.'' ütles Hermione. Ta haaras Ronist teda peatades. Ta pöördus taha Harry poole. ,,Sa ju ei lähe Gwendolyni vaatama eks?''
,,Nooh.'' Harry niheles ebamugavalt. Punastus tuli ta põskedele.
,,Noh?'' kordas Hermione. Ta lajatas käe suule. ,,Kas sa oled hull? Sa tegelikult lähedki temaga kokku saama.''
Õhku välja puhudes vaatas Harry Hermionet ja Roni. ,,Ma lubasin Gwendolynile, et kohtun temaga. Pealegi, ta.Ei.Hüpnotiseeri.Mind.''
,,Ja sa käitud tõpralt lihtsalt lõbu pärast?'' urises Ron, käsi rinnale risti pannes.
,,See on Sakura! Ma vannun! Ta on palju kahtlasem kui Gwendolyn.'' Harry hääles oli kuulda meeleheidet.
,,Mida kahtlast on teinud preili Tsukino?'' küsis Hermione, ta silmad tõmbusid veel rohkem kissi. ,,Peale selle muidugi, et ta päästis meie elud.''
,,Ta räägib iseendaga!'' noogutas Harry. ,,Kogu see Jaapani keeles pomisemine....Ta on hull! Ma vean kihla, et ta räägib Voldemortiga.''
,,Harry, lihtsalt ära mine Gwendolyniga kohtuma.'' palus Hermione. Ta võttis poisi käe,seda kõvasti hoides. ,,Palun. Ära mine.''
Harry silmad muutusid külmaks, kui ta tõmbas oma käe ära. ,,Ma lubasin.''
,,Ja nii ma arvasin, et sa oled juba normaalseks muutunud.'' pomises Hermione kurvalt. Ta haaras Roni käest, silmad meeleheitega täitunud. ,,Lähme Ron. Ilmselgelt Harryt ei huvita, et Voldemort ta aju süldiks muudab.''
Hermione tormas Roni juhtides minema. Harry astus tagasi käsi üles tõstes. ,,Ma hoolin! Mille pärast ma siis Sakurat väldin? Teie kaks olete hullud. Kes teid ikka vajab?''
Ta langetas oma pea ning libistas käega läbi oma tumedate, saissis juuste. ,,Kes teid vajab?''
**
Hermione hoidis kõvasti Ronist kinni, ta põsed tõmbusid roosaks. Tema sõrmeküüned kaevusid Roni rüüsse.
Ron pani oma käe Hermione oma peale. ,,Hermione, sa teed mu riiete sisse augud. Ma ei saa endale uusi lubada kui sa need ära rikud.''
Ta lasi oma haarde lõdvaks. ,,Anna andeks. Ma lihtsalt--''
,,--Muretsed Harry pärast. Ma tean. Hermione ta ei hooli enam. Kui ta ei hooli, siis ei ole enam midagi teha.''
Ron haugatas äkitselt põlvili laskudes. Ta tõmbas Hermione endaga kaasa, viimane mütsatas põrandale. Ta vaatas üllatunult silmi pilgutades Roni.
Kui Ron oli põlvili laskunud lajatas ta käe suule. Ta vingus valust mis igat kohta tabas.
,,Ron?'' Hermione haaras Roni õlgadest ja raputas teda. ,,Ron?''
Ta liigutas oma käsi. Ta silmad olid muutunud valgeks. ,,Hermione...Ma näen....''
,,Mida sa näed?'' küsis Hermione.
,,Harryt. Ta seisab Voldemorti kõrval.'' kriiskas ta. Ta isegi ei pilgutanud kui Musta Isanda nime ütles. ,,Harry seisab meie laipade kõrval. Tema tappis meid.''
Ron ahmis õhku kui tema keha lõtvus. Pupillid tulid tema silmadesse tagasi. Ta pani käe oma laubale, seda kergelt hõõrudes.
,,Kas seal oli midagi muud?'' küsis Hermione. ,,See võis olla nägemus. Noh, ma ei pane palju mängu selliste asjade peale...''
,,Gwendolyn.'' vastas Ron ja lasi Hermionel ta püsti aidata.
,,Ma teadsin seda!'' hüüatas Hermione. ,,Ma teadsin, et tema on selle taga--''
,,Ta oli surnud Hermione. Gwendolyn oli surnud. Nagu ka Sirius, Hagrid, Remus, Professor Snape ja preili Tsukino. Harry oli meid kõiki mõrvanud.''
,,Ta ei teeks seda.''
,,Ta tegi seda.'' rõhutas Ron. ,,Või ta teeb seda. Ma ei tea. Seda pole minuga kunagi juhtunud. Hey, miks näen mina nägemusi. Ma ei ole mingi Trelawney ebardsaade.''
Hermione pani käe ümber Roni õlgade. ,,Mine tagasi lossi. Puhka natuke.''
,,Mida sa teed?''
,,Mida veel? Ma lähen Harry järgi luurama.''
**
,,Rosmerta, veel üks õlu.'' teatas Hagrid valjult. Kolm Luuda oli klientidest pungil. Nädalavahetus enne jõule oli alati kõrtsis kiire aeg. Sigatüüka õpilased, õpetajad ja Siganurme elanikud tulid sinna viimase minuti jõuluostudele.
Fred ja George olid nurgas, arutasid mõne neljanda aasta omaga junni lõhnaliste viirukite hinda mille nad olid leiutanud.
,,Perfektne kink oma vanemale õele!'' teatas Fred teatraalselt.
Harry tegi endale läbi rahva teed otsides Gwendolyni. Ta lootis, et naine on seal. Kas ta võis olla ära hirmutatud kõigist neist õpetajatest? McGonagall oli nurgas ja jõi kuumutatud siidrit. Polnud kahtlustki, et ta oleks Dumbledoreile teatanud kui Harry oleks Gwendolyniga kohtunud.
Miski langes Harry suule. Ta üritas karjuda, kuid tema sõlja taga oleva inimese jõud oli liiga suur. Ta tõmmati kiirelt välja.
Kui nad olid lõpuks väljas, lasti Harryst lahti. Ta keeras ümber samal ajal võlukeppi välja tõmmates. Ta otsis kannatamatult oma ahistajat.
,,Rahune maha.'' Gwendolyn tõmbas nähtamatuks tegeva mantli enda pealt maha. ,,Kõigest mina.''
,,Mida? Gwendolyn?'' Harry pani võlukepi ära pannes käed rinnale risti. ,,Mida sa üritad teha? Mulle südamerabandust tekitada?''
,,Anna andeks. Ma ei saanud riskida, et mind oleks Kolmes Luuas nähtud.'' Ta pani mantli üle õla. ,,McGonagall oleks mu hetkega välja andnud.''
,,Kust sa nähtamatuks tegeva mantli said?''
,,Selle?'' Gwendolyn tõstis mantli üles. ,,See oli mu ema oma. Potteritel oli alati midagi nähtamatuks tegevate mantlite vastu. Minu arust olid nad veidi paranoilised.''
Harry tõstis kulmu. ,,Arvestades, et nad kõik tapeti, oli neil selleks hea põhjus.''
Gwendolyn naeratas pehmelt. ,,Tule, jaluta minuga.''
Noogutades, hakkas Harry Gwendolyniga edasi jalutama. Nad alustasid peatänavalt, pikka aega vaikides. Harry vaatas maha, käsi hõõrudes. ,,Sa ei öelnud, et Snape oli su armastatu.''
,,Kas see loeb?'' küsis Gwendolyn rahulikult. ,,Ma ju ei abiellunud temaga.''
,,Aga see on S n a p e Gwendolyn! Miks? Kuidas?''
Gwendolyn saatis Harryle õela irve. ,,Ta oli kunagi väga armas. Pikk, tume ja kena.''
Harry pani käe suule. ,,Gwendolyn kui sa vait ei jää, hakkan ma oksendama.''
,,Unusta see. See ei oma tähtsust. Ma tõin sulle jõulukingi.'' Kätt taskusse pannes, tõmbas Gwendolyn välja väikse punase karbi. Ta pani selle Harryle kätte. ,,Rõõmsaid jõule.''
,,Sa ei hakka minuga sellest Snapei asjast räägima, ega ju?'' küsis Harry kurvalt, avades karbi ümber olevat paela.
Gwendolyn raputas pead. ,,Mul pole selle reeturi kohta midagi öelda. Nüüd, ava oma kink.''
Harry avas karbi. See oli väike hõbedane võti, käepidet kaunistasid smaragdid. See rippus õhukese keti küljes. Harry silmad läksid pärani. ,,Wow, Gwendolyn. Mis see on?''
,,See on võti, tobuke.'' Gwendolyn avas keti, ja pani selle ümber Harry kaela.
Võttes võtme pöidla ja nimetissõrme vahele, uuris Harry seda hoolega. ,,Mille see avab?''
Gwendolyn tõstis Harry lõua, nii, et nad vaatasid üksteisele silma. ,,Sa tead, kui seda näed.''
Ta hakkas ära minema, irvitades. ,,Head vaheaega.''
,,Oota!'' Harry jooksis talle järgi. ,,Kuhu sa lähed?''
,,Ma pean minema.'' Gwendolyn pöördus. ,,Pealegi, seal on keegi teine, kellega sa rääkima pead.'' Ta osutas põõsaste poole. Põõsas rappus ja vaikne kiljatus kostus sealt.
Harry silmad läikisid. Ta jooksis põõsa juurde. Tõmmates sealt kraedpidi välja Hermione. Ta möirgas, surudes Hermione vastu Kolme Luua seina. ,,Mida kuradit sina siin teed?''
,,Ma olin...mures.'' vastas Hermione õhku ahmides. ,,Ma ei saa...hingata.''
,,Sa olid mures.'' sisises Harry, surudes Hermione tugevamini vastu seina. ,,Niiet sa otsustasid minu järgi luurata? Sa tead, et need vandenõud on väga ebahuvitavad.''
Ta lasi Hermione lahti. Tüdruk libises maha, kõri hõõrudes. ,,Midagi imelikku toimub.'' kähises ta, vaadates üles Harry poole.
Poiss vaatas alla, ta silmad olid külmad. ,,Ma ütlen seda lihtsalt, niiet sa saad aru.'' ta haaras tüdrukul õlgadest ja tõmbas ta jalule. Ta suu oli tõmbunud irveks. ,,Hoia oma nina minu asjadest väljas. Ma tean, et sul on mingi nõme väike kiindumus minu vastu. Noh, see ajab mu südame pahaks. Mida? Sa arvad, et saad mu ohust päästa? Et ma langen su käte vahele ja avaldan oma surematut armastust sinu vastu? Kasva suureks!''
Hermione tundis pisaraid silma tungimas. Ta ei hakka nutma. ,,Harry, sa tead, et Voldemort teeb sulle midagi. Su unenägudele.''
,,Ma saan temaga hakkama!'' urises Harry. Tema küüned kaevusid aina sügavamale Hermione nahka. ,,Ma olen temaga neli korda silmitsi seisnud! Ma olen iga kord pääsenud! Seekord ma tapan ta!''
Ta lasi Hermionest lahti, silmad kurjusest säramas. ,,Aja muutuvad, kallis. Uus võim on linnas.''
,,Ron! Voldemort üritab teda k o n t r o l l i d a! See ei ole tema süü!'' käis Hermione peale samal ajal Roni varukat tirides. ,,Kuule nüüd! Sa tead, et Harry ei teeks midagi sellist!''
,,Teda ei huvita Hermione.'' kähvas Ron. ,,See on Gwendolyn, tema kontrollib tema mõistust. Ja ta ei saa sellest küllalt! Ma vean kihla, et Harry läheb teda täna vaatama.''
,,Ta ei teeks seda.'' ütles Hermione. Ta haaras Ronist teda peatades. Ta pöördus taha Harry poole. ,,Sa ju ei lähe Gwendolyni vaatama eks?''
,,Nooh.'' Harry niheles ebamugavalt. Punastus tuli ta põskedele.
,,Noh?'' kordas Hermione. Ta lajatas käe suule. ,,Kas sa oled hull? Sa tegelikult lähedki temaga kokku saama.''
Õhku välja puhudes vaatas Harry Hermionet ja Roni. ,,Ma lubasin Gwendolynile, et kohtun temaga. Pealegi, ta.Ei.Hüpnotiseeri.Mind.''
,,Ja sa käitud tõpralt lihtsalt lõbu pärast?'' urises Ron, käsi rinnale risti pannes.
,,See on Sakura! Ma vannun! Ta on palju kahtlasem kui Gwendolyn.'' Harry hääles oli kuulda meeleheidet.
,,Mida kahtlast on teinud preili Tsukino?'' küsis Hermione, ta silmad tõmbusid veel rohkem kissi. ,,Peale selle muidugi, et ta päästis meie elud.''
,,Ta räägib iseendaga!'' noogutas Harry. ,,Kogu see Jaapani keeles pomisemine....Ta on hull! Ma vean kihla, et ta räägib Voldemortiga.''
,,Harry, lihtsalt ära mine Gwendolyniga kohtuma.'' palus Hermione. Ta võttis poisi käe,seda kõvasti hoides. ,,Palun. Ära mine.''
Harry silmad muutusid külmaks, kui ta tõmbas oma käe ära. ,,Ma lubasin.''
,,Ja nii ma arvasin, et sa oled juba normaalseks muutunud.'' pomises Hermione kurvalt. Ta haaras Roni käest, silmad meeleheitega täitunud. ,,Lähme Ron. Ilmselgelt Harryt ei huvita, et Voldemort ta aju süldiks muudab.''
Hermione tormas Roni juhtides minema. Harry astus tagasi käsi üles tõstes. ,,Ma hoolin! Mille pärast ma siis Sakurat väldin? Teie kaks olete hullud. Kes teid ikka vajab?''
Ta langetas oma pea ning libistas käega läbi oma tumedate, saissis juuste. ,,Kes teid vajab?''
**
Hermione hoidis kõvasti Ronist kinni, ta põsed tõmbusid roosaks. Tema sõrmeküüned kaevusid Roni rüüsse.
Ron pani oma käe Hermione oma peale. ,,Hermione, sa teed mu riiete sisse augud. Ma ei saa endale uusi lubada kui sa need ära rikud.''
Ta lasi oma haarde lõdvaks. ,,Anna andeks. Ma lihtsalt--''
,,--Muretsed Harry pärast. Ma tean. Hermione ta ei hooli enam. Kui ta ei hooli, siis ei ole enam midagi teha.''
Ron haugatas äkitselt põlvili laskudes. Ta tõmbas Hermione endaga kaasa, viimane mütsatas põrandale. Ta vaatas üllatunult silmi pilgutades Roni.
Kui Ron oli põlvili laskunud lajatas ta käe suule. Ta vingus valust mis igat kohta tabas.
,,Ron?'' Hermione haaras Roni õlgadest ja raputas teda. ,,Ron?''
Ta liigutas oma käsi. Ta silmad olid muutunud valgeks. ,,Hermione...Ma näen....''
,,Mida sa näed?'' küsis Hermione.
,,Harryt. Ta seisab Voldemorti kõrval.'' kriiskas ta. Ta isegi ei pilgutanud kui Musta Isanda nime ütles. ,,Harry seisab meie laipade kõrval. Tema tappis meid.''
Ron ahmis õhku kui tema keha lõtvus. Pupillid tulid tema silmadesse tagasi. Ta pani käe oma laubale, seda kergelt hõõrudes.
,,Kas seal oli midagi muud?'' küsis Hermione. ,,See võis olla nägemus. Noh, ma ei pane palju mängu selliste asjade peale...''
,,Gwendolyn.'' vastas Ron ja lasi Hermionel ta püsti aidata.
,,Ma teadsin seda!'' hüüatas Hermione. ,,Ma teadsin, et tema on selle taga--''
,,Ta oli surnud Hermione. Gwendolyn oli surnud. Nagu ka Sirius, Hagrid, Remus, Professor Snape ja preili Tsukino. Harry oli meid kõiki mõrvanud.''
,,Ta ei teeks seda.''
,,Ta tegi seda.'' rõhutas Ron. ,,Või ta teeb seda. Ma ei tea. Seda pole minuga kunagi juhtunud. Hey, miks näen mina nägemusi. Ma ei ole mingi Trelawney ebardsaade.''
Hermione pani käe ümber Roni õlgade. ,,Mine tagasi lossi. Puhka natuke.''
,,Mida sa teed?''
,,Mida veel? Ma lähen Harry järgi luurama.''
**
,,Rosmerta, veel üks õlu.'' teatas Hagrid valjult. Kolm Luuda oli klientidest pungil. Nädalavahetus enne jõule oli alati kõrtsis kiire aeg. Sigatüüka õpilased, õpetajad ja Siganurme elanikud tulid sinna viimase minuti jõuluostudele.
Fred ja George olid nurgas, arutasid mõne neljanda aasta omaga junni lõhnaliste viirukite hinda mille nad olid leiutanud.
,,Perfektne kink oma vanemale õele!'' teatas Fred teatraalselt.
Harry tegi endale läbi rahva teed otsides Gwendolyni. Ta lootis, et naine on seal. Kas ta võis olla ära hirmutatud kõigist neist õpetajatest? McGonagall oli nurgas ja jõi kuumutatud siidrit. Polnud kahtlustki, et ta oleks Dumbledoreile teatanud kui Harry oleks Gwendolyniga kohtunud.
Miski langes Harry suule. Ta üritas karjuda, kuid tema sõlja taga oleva inimese jõud oli liiga suur. Ta tõmmati kiirelt välja.
Kui nad olid lõpuks väljas, lasti Harryst lahti. Ta keeras ümber samal ajal võlukeppi välja tõmmates. Ta otsis kannatamatult oma ahistajat.
,,Rahune maha.'' Gwendolyn tõmbas nähtamatuks tegeva mantli enda pealt maha. ,,Kõigest mina.''
,,Mida? Gwendolyn?'' Harry pani võlukepi ära pannes käed rinnale risti. ,,Mida sa üritad teha? Mulle südamerabandust tekitada?''
,,Anna andeks. Ma ei saanud riskida, et mind oleks Kolmes Luuas nähtud.'' Ta pani mantli üle õla. ,,McGonagall oleks mu hetkega välja andnud.''
,,Kust sa nähtamatuks tegeva mantli said?''
,,Selle?'' Gwendolyn tõstis mantli üles. ,,See oli mu ema oma. Potteritel oli alati midagi nähtamatuks tegevate mantlite vastu. Minu arust olid nad veidi paranoilised.''
Harry tõstis kulmu. ,,Arvestades, et nad kõik tapeti, oli neil selleks hea põhjus.''
Gwendolyn naeratas pehmelt. ,,Tule, jaluta minuga.''
Noogutades, hakkas Harry Gwendolyniga edasi jalutama. Nad alustasid peatänavalt, pikka aega vaikides. Harry vaatas maha, käsi hõõrudes. ,,Sa ei öelnud, et Snape oli su armastatu.''
,,Kas see loeb?'' küsis Gwendolyn rahulikult. ,,Ma ju ei abiellunud temaga.''
,,Aga see on S n a p e Gwendolyn! Miks? Kuidas?''
Gwendolyn saatis Harryle õela irve. ,,Ta oli kunagi väga armas. Pikk, tume ja kena.''
Harry pani käe suule. ,,Gwendolyn kui sa vait ei jää, hakkan ma oksendama.''
,,Unusta see. See ei oma tähtsust. Ma tõin sulle jõulukingi.'' Kätt taskusse pannes, tõmbas Gwendolyn välja väikse punase karbi. Ta pani selle Harryle kätte. ,,Rõõmsaid jõule.''
,,Sa ei hakka minuga sellest Snapei asjast räägima, ega ju?'' küsis Harry kurvalt, avades karbi ümber olevat paela.
Gwendolyn raputas pead. ,,Mul pole selle reeturi kohta midagi öelda. Nüüd, ava oma kink.''
Harry avas karbi. See oli väike hõbedane võti, käepidet kaunistasid smaragdid. See rippus õhukese keti küljes. Harry silmad läksid pärani. ,,Wow, Gwendolyn. Mis see on?''
,,See on võti, tobuke.'' Gwendolyn avas keti, ja pani selle ümber Harry kaela.
Võttes võtme pöidla ja nimetissõrme vahele, uuris Harry seda hoolega. ,,Mille see avab?''
Gwendolyn tõstis Harry lõua, nii, et nad vaatasid üksteisele silma. ,,Sa tead, kui seda näed.''
Ta hakkas ära minema, irvitades. ,,Head vaheaega.''
,,Oota!'' Harry jooksis talle järgi. ,,Kuhu sa lähed?''
,,Ma pean minema.'' Gwendolyn pöördus. ,,Pealegi, seal on keegi teine, kellega sa rääkima pead.'' Ta osutas põõsaste poole. Põõsas rappus ja vaikne kiljatus kostus sealt.
Harry silmad läikisid. Ta jooksis põõsa juurde. Tõmmates sealt kraedpidi välja Hermione. Ta möirgas, surudes Hermione vastu Kolme Luua seina. ,,Mida kuradit sina siin teed?''
,,Ma olin...mures.'' vastas Hermione õhku ahmides. ,,Ma ei saa...hingata.''
,,Sa olid mures.'' sisises Harry, surudes Hermione tugevamini vastu seina. ,,Niiet sa otsustasid minu järgi luurata? Sa tead, et need vandenõud on väga ebahuvitavad.''
Ta lasi Hermione lahti. Tüdruk libises maha, kõri hõõrudes. ,,Midagi imelikku toimub.'' kähises ta, vaadates üles Harry poole.
Poiss vaatas alla, ta silmad olid külmad. ,,Ma ütlen seda lihtsalt, niiet sa saad aru.'' ta haaras tüdrukul õlgadest ja tõmbas ta jalule. Ta suu oli tõmbunud irveks. ,,Hoia oma nina minu asjadest väljas. Ma tean, et sul on mingi nõme väike kiindumus minu vastu. Noh, see ajab mu südame pahaks. Mida? Sa arvad, et saad mu ohust päästa? Et ma langen su käte vahele ja avaldan oma surematut armastust sinu vastu? Kasva suureks!''
Hermione tundis pisaraid silma tungimas. Ta ei hakka nutma. ,,Harry, sa tead, et Voldemort teeb sulle midagi. Su unenägudele.''
,,Ma saan temaga hakkama!'' urises Harry. Tema küüned kaevusid aina sügavamale Hermione nahka. ,,Ma olen temaga neli korda silmitsi seisnud! Ma olen iga kord pääsenud! Seekord ma tapan ta!''
Ta lasi Hermionest lahti, silmad kurjusest säramas. ,,Aja muutuvad, kallis. Uus võim on linnas.''
No comments:
Post a Comment