17. peatükk

,,Jõulud.'' ütles Voldemort. ,,Kas sa tead selle mugude püha tähendust Vingerjas?''
Kivist troonil väljasirutunult olid Voldemorti käed uhkelt koos kui ta vaatas oma alamat. Akkei põlvitas tema kõrval.
,,See on kristuse sünd.'' ütles Vingerjas pelglikult. ,,Mõned mugud usuvad, et ta oli Jumala Poeg.''
,,Väga hea Vingerjas.'' kihistas Voldemort. Ta noogutas teravalt Vingerjale. ,,Ja siin ma arvasin, et sa oled tühi ajutöö raiskamine. Jah, need rumalad mugud usuvad, et ta on nende päästja. Ma korjasin kogu nende tobeda mütoloogia oma pähe kui olin laps. Muidugi, et su vaenlane on väga hästi lahinguks valmistunud.''
Voldemort lükkas Akkei käe eemale kui ta püsti tõusis. ,,Kristuse reetis üks tema alamatest. Ta suri ja oli päästetud tänu oma suurele võimele.'' ta raputas naerdes pead.
,,Ta tundub olevat nagu sina.'' kihistas Akkei.
,,Mitte päris.'' sisises Voldemort. ,,Hoia teda mõnda aega seal rippumas. Ma pean valmistuma. Meie külalised on õhtusöögi ajaks kohal.'' Ta pigistas Akkei põske. ,,Täpselt meie pulma pidusöögiks. Täpselt nende viimaseks õhtusöögiks.''

**

Ma ei saa neile enam haiget teha.
Sa võid saada kõik mida tahad. See on kerge. Usu mind. Kui sa ei taha, ei saa nad haiget. See on kõik sinu pärast. See on sinu vajaduste pärast. Kas sa tahad tüdrukut elusana? Hoia ta endale, mind ei huvita. Seni kuni ta sind teenib, võib ta ellu jääda.
Aga Ron?
Tema on oht. Sa tunned seda, eks ju? Sügaval sisimas. Ta pöördub sinu vastu.
Aga--
Kas sa tahad võimu? Võta see. Tahad. Võtad. Omad. See on ainus asi mida sa pead teadma.
Kas see on tõesti nii kerge?
Tee see kergeks.
Harry istus voodil. Ta pilgutas silmi kui ta oma prillideni küünitas.
,,Sa karjusid unes jälle.''
Üles vaadates, jõllitas Harry punapäist udukogu enda ees. Ta pani prillid ette, nähes Roni. Ron sidus oma kingapaelu kokku ja oli juba riides. Ta kulm kerkis. ,,Sind huvitab?''
,,Lihtsalt kontroll. Rõõmsaid jõule.'' pomises Ron kui ta pöördus.
,,Kuule...Oota.'' Harry tõusis voodist. Ta rabas Ronil käest. ,,Ma tahan vabandada.''
,,Vabandada?'' Ron nägi skeptiline välja. ,,Sa tahad vabandada, et käitusid nagu viimane värdjas?''
,,Jah, ma tean, et olen viimasel ajal tõbras olnud.'' Harry ohkas sügavalt. ,,Ma poleks pidanud nii nõme olema sinu ja Hermionega. Ma tahaksin selle tasa teha. Täna õhtul, sina, Hermione ja mina võime hiilida nähtamatuks tegeva mantli all Siganurme. Lähme Kolme Luuda jõulu võiõlut võtma.''
,,Mulle meeldiks.'' Ronile tuli meelde ta nägemus. See hakkas lähenema. ,,Aga ma ei usu, et me peaks täna. Ma arvan, et me võiks täna jääda lossi.''
Harry naeratas. ,,Olgu. Sina esimesena.''
Ron noogutas, kergendatult ohates. ,,Tule, mu ema saatis kinke.'' Ta hakkas puhketoa poole kõndima.
,,PETRIFICUS TOTALUS!'' karjus Harry, võlukeppi vibutades. Ron muutus kangeks ja kukkus põrandale.
Harry raputas kurvalt pead. ,,Sa pead paigal püsima Ron. Veel ei ole õige aeg. Lihtsalt oota siin.'' Ta silmad muutusid rohekas kuldseks. ,,Mul on kohtumine Hermionega.''

**

Remus käis Dumbledorei kabinetis, pead raputades, ringi. ,,Kas sa oled kindel, et ta ei lahkunud lihtsalt mõneks päevaks?''
Dumbledorei silmad, tema poolkuu kujuliste prilliklaaside taga, olid jäised. ,,Kas sa tõesti tahad seda riski võtta Remus?''
,,Olgu siis, ma olen Severus Snape...'' Ta väristas ennast kergelt. ,,Ma lahkun koolist ja lähen Siganurme...Ja ma lähen...Kuhu?''
,,Gwendolyn elab Siganurmes. Oma vanas majas.'' Dumbledore mudis oma käsi. ,,Ta saatis mulle öökulli. Ma kahtlustan, et ta saatis sama öökulli Severusele.''
Remus lõpetas tammumise ja vaatas Dumbledorei. Ta pilgutas silmi. ,,Miks ta peaks Gwendolyni juurde minena? Severus vihkab teda.''
,,Ma ei tea kas tal oli vaba tahet selle juures. Kui Gwendolyn kontrollib Harry tujusi, võib ta teha sama ka Severusega.''
,,Miks läbida kogu see vaev, et saada Severus Gwendolyni juurde? Ta läks katte all ju suvel. Miks Voldemort teda siis ei piinanud?''
,,Sita ja naeru pärast.'' vastus oli ülbe, täidetud uljapäisusega. Fawkes hakkas oma õrrel prääksuma.
Gwendolyn seisis uksel, Sakura tema ees. Tal oli pistoda käes ja ta surus seda Sakura kägiveenile.
,,Sakura!'' Remus haaras oma võlukepi.
Gwendolyn surus noa Sakura kõrile lähemale. ,,Ürita ja ta sureb.''
Dumbledore tõusis aeglaselt püsti. ,,Kuidas sa siia said Gwendolyn?''
,,Sa oleksid imestunud kui teaksid kui palju andeid ma üles olen korjanud.'' ta sisises. ,,Ma pean su libahunti laenama.''
Remus pigistas oma võlukeppi, seda Gwendolynile osutades. ,,Miks sa arvad, et ma sinuga kuskile tulen?''
Gwendolyni silmad läikisid. ,,Sest kui sa ei tule, siis on Dumbledore surnud kiiremini kui sa jõuad öelda 'Avada'.''
Remus vaatas Dumbledorei, siis Sakurat. Ta näris oma alahuult hetke, enne võlukepi langetamist. ,,Olgu, lase nad lahti. Ma tulen sinuga.''
Maniakaalselt irvitades lõikas Gwendolyn Sakural kõri läbi, lastes tal oma jalgadele kukkuda.
,,Sakura!'' Remus püüdis langenud aurori. Ta hoidis teda lähedal.
Gwendolyn haaras Remusel kraest. ,,Mina ei muretseks tema pärast. Sakura on surnud. Sinul läheb hullemini.''
Dumbledore vahtis Gwendolyni kui ta pani noa Remuse kõrile.
,,Mida sa vahid Dumbledore?'' irvitas Gwendolyn. Ta pigistas oma pistoda käepidet kõvemini.
,,Sina--'' mõistmine tabas Dumbledorei. ,,Sina oled...Ma näen sind.''
Pistoda lendas Gwendolyni käest. See kinnitus Dumbledorei rinda. Ta karjus, tahapoole tuikudes. Remus hakkas langenud õpetaja poole jooksma, kuid temast haarati kinni.
Gwendolyn naeris kaevates küünistele sarnanevate küüntega Remuse kõrisse. ,,Ma oleksin sinu asemel enda heaolust huvitatud Remus. Me läheme väikesele reisile.''

**

Hermione hüppas püsti kui Harry sisenes tüdrukute magamistuppa. ,,Mida sa siin nii vara teed?'' küsis ta, tema hääl oli kime. Ta tõstis käe, et ennast katta. Ta oli ikka veel öösärgis. ,,Kas kõik on korras?''
,,Ei.'' sosistas Harry. ,,Miski on valesti. Miski on väga valesti.''
,,Mis see on?'' küsis Hermione tema kõrvale liikudes. Ta silmad läksid murest pärani kui ta pani käe ümber Harry õlgade.
,,Esiteks, ma tahan vabandada eelneva pärast. Ma poleks pidanud sinuga nii julm olema Hermione, ma hoolin sinust.'' ta naeratas. ,,Ma armastan sind. Sa oled üks mu parimatest sõpradest. Mulle meeldib see, et sa minu pärast muretsed.''
Hermione huuled võbelesid veidi naeratades. ,,P-päriselt?''
,,Päriselt. Ja mul on vaja, et sa mind millegigi aitaksid.''
Ta sisikond keerles. ,,Millega?''
Harry ohkas. ,,Aastaid, olen ma pidanud nii madalal olema... Ma olin ainult aastane kui Voldemorti alistasin. Siiski olen ma kinni siin haledas koolis koos sopavereliste ja lihtsaid vabandusi toovate võluritega. See ei tundu aus, kas pole?''
Hermione lasi Harry käest lahti, taganedes. ,,Mis toimub?''
Harry suule tekkis irve. ,,Võim on nii naljakas asi. Ma ei palunud kunagi seda, kunagi ei tahtnud seda. See valis mind. Ma tahtsin lihtsalt, et mind rahule jäetaks, et keegi mind ei häiriks. Aga seda ei juhtu. Ma arvan, et peaksin olema harjunud sellega, et mind võrreldakse Jumalaga.''
,,Sa ei ole Jumal, Harry.'' sosistas Hermione, veel paar sammu taganedes. ,,Sa tead seda.''
,,Võim on see miks ma sulle meeldin. Ron on sinu ümber viimased kaks aastat sebinud ja ikkagi ei suuda sa oma silmi minult pöörata.'' Harry sirutas oma käe välja. Hermione tõmmati tema käte vahele. Harry pigistas tüdruku põske. ,,Kas pole mitte nii?''
,,Ma ei armasta Roni.'' vastas Hermione vaikselt.
,,Sest tal pole võimu.'' irvitas Harry, libistades sõrme mööda Hemione põske alla.
,,Ma ei armastanud teda...Sest ta polnud sina.'' Hermione sülitas Harryle näkku. ,,Kuid mulle hakkab tunduma, et sinuks mitte olemine ongi parem.''
Harry lükkas Hermione põrandale, pühkides põselt sülge maha. ,,Vapper. Mulle meeldib see naises. Kindel, et sind pole kena vaadata...Sa pole Cho Chang...Aga väga vapper. Ma võin vaadata isegi mööda tõsiasjast, et sa oled sopavereline.''
,,Mida ta sulle teinud on?'' Hermione vaatas Harryt leinavalt. ,,Milleks Gwendolyn su muutnud on?''
,,Gwendolyn pole mind millekski muutnud.'' Harry kükitas Hermione kõrvale, tal lõuast võttes. ,,See muudabki selle sinu jaoks nii raskeks. Sa tead, et see kõik on minus. See on osa minust mida sa ei tahtnud kunagi näha.'' Ta liikus lähemale, tüdruku põske lakkudes. ,,Kas sa tõesti usud, et titt elaks üle Avada Kedavra ilma mingi kurjuseta? Ära ole nii naiivne. Mind on selleks kogu mu elu vormitud.''
Harry sikutas kõvasti Hermione juukseid, surudes tüdruku huuled tugevalt enda omade vastu. Tüdruk tõmbus kiirelt eemale, vererida huulest alla jooksmas. Harry oli teda metsikult hammustanud.
,,Kõigega mis on juhtunud...Ei ole ma olnud võimeline sulle tõtt ütlema. Kuidas ma tegelikult tunnen. Alates Jõuluballist. Ma olen sind märganud Hermione. Sa olid Ballil nii ilus. Kas sa arvad, et ma ei märganud? Mind isegi ei huvita, et sa oled Sopavereline. Su võimed hajutavad su päritolu. Ei ole olemas kedagi, keda ma sinu asemel enda kõrvale valiksin.'' Ta kummardus Hermione kõrva juurde. ,,Mul lubati sind jätta. Nad ütlesid nii. Ainult tee mida ma ütlen ja ma teen sinust kuninganna. Lase mul ennast valitseda ja ma annan sulle kuningriigi. Mees ja koletis on su jalge ees, sind kummardamas.''
Hermione neelatas valusalt, tundes kurgus klimpi. ,,Labürint.''
Harry noogutas. ,,Nüüd, sa lähed sinna igaljuhul. Asi on ainult selles kas see viib sinu valitsemiseni või su surmani. Mõtle selle üle...Rohkem pole valu, kartust...Sa saad kõik mida tahtnud oled.''
,,Seal on valu ja hirm.'' Hermione sulges oma silmad. ,,Teiste valu ja hirm.''
,,Sina oleksid kaitstud.'' lubas Harry. ,,Ma kaitsen sind.''
Hermione pani käe Harry kulmudele ja lükkas juuksesalgu eest. Needuse arm, Harry Potteri tunnusjoon oli kadnud. Tema laup oli täiesti puhas ja rikkumata.
,,Sa ei ole Harry. Sa tapsid ta.'' ütles Hermione segaduses, teda eemale lükates. ,,Sa oled koletis, kes kannab tema nägu.''
,,Oi, ma olen Harry.'' Ta tõstis käe üles, lüües Hermionet näkku. Hermione tõi kuuldavale tumma karje allapoole kukkudes. Ta lõi pea vastu põrandat ja kaotas teadvuse. ,,Ma olen lihtsalt täienenud.''

**

Sirius tammus edasi tagasi, Hagrid jälgis teda. ,,Kas sa võiksid lõpetada? Sa ajab mu närvi!''
,,Midagi on valesti Hagrid. Ma tunnen seda.'' Ta vajus ühte Hagridi ebaloomulikult suurde tooli.
Hagrid liikus akna juurde vaadates välja. Üks käsi silitas hajameelselt Kihva pead. ,,Ma ei teadnud, et sa oled hull Sirius.''
Sirius raputas pead, pikad juuksed rappumas. ,,Olen olnud piisavalt hulludega koos, et mõni ära tunda. Miski tuleb.''
,,Miski tuleb kindlasti.'' ütles Hagrid aknast eemale minnest. ,,Rüütlid tulevad siiapoole.''
Sirius tõstis oma pea püsti. ,,Mida?''
,,Harry, Ron ja Hermione. Koos Remusega.'' ta osutas aknast välja. ,,Nad jalutavad siiapoole.''
,,Koos?'' Sirius läks akna juurde. Ta naeratas kui gruppi vaatas. ,,See on hea. Me saame Harryga koos rääkida. Saame ta võibolla--'' Ta vakatas, raskelt neelatades. ,,Hagrid nad ei jaluta sia.''
,,Mida? Ma näen seda oma silmadega.''
Sirius raputas pead. ,,Peale Harry...Vaata neid...''
Hagrid hingas kiirelt, silmad kinnitunud Harry kaaslastele. Nad ei kõndinud üle lume-- Nad hõljusid, varbad mööda maad lohisemas.
,,See on halb.''
,,Sa võid seda veel öelda Si...'' Hagrid pöördus aeglaselt. See hääl ei olnud piisavalt madal, et kuuluda Siriusele.
Gwendolyn pani oma käed Siriuse ja Hagridi õlgadele. ,,No,no,no. Tundub, et meil on siin probleem.'' Ta kummardus ette ja suudles Hagridit sügavalt. Ta langes maha. Naine naeris, lüües Hagridi lõtva keha. ,,Ära muretse. Ma ei võtnud nii palju energiat, et sind tappa Hagrid.''
Sirius tõmbas vöölt pistoda. ,,Gwendolyn. Sa lits.''
Ta naeris, üles alla hüpates. Ta plaksutas käsi. ,,Oh see on tore. Ma olen oodanud selleks aastaid.''
,,Kas sa tõesti arvad, et saad mu.'' urises Sirius, lüües nuga ettepoole.
,,Oh, mitte mina.'' Gwendolyn haaras noa enda kätte, mis leekide poolt alla neelati. Tera sulas kohutava kuumuse käes. ,,Ma arvan, et tema teeb seda.''
Terav valu levis Siriuse seljas kui Harry sinna noa lõi. Ta tuikus, tagasi vaadates. Ta oli andnud selle noa Harryle jõuludeks eelmine aasta.
,,Vabandust Sirius.'' Harry naeris. ,,On kergem kui sa ei saa liikuda.''
Gwendolyn hoidis kätt õhus, virvendus avanes sellest. See muutus suuremaks, keerlevaks punaseks keeriseks. Ta naeratas Harryle. ,,Tule Harry. On aeg sind su kohale viia.''
Silmi pilgutamatta, astus Harry keerisesse juhtides oma sõbrad sinna-
Aeg ja ruum ei lugenud midagi kui ta tundis kuidas ta keha keerleb, kistakse lahti ja pannakse uuesti kokku. Ta tundis ennast puhtaks muutuvana, ilmudes jälle kivist põiktänaval. Taevas tema kohal oli punane. ,,Tere tulemast Harry.'' hääl oli kehatu. Ta vaatas ringi, üritades leida kohta kust see tuli.
Müüri otsa tekkis tuli, see hajus kiirelt jättes järgi naise.
See oli tema. Akkei. Ta oli müüril küürus, riietatud musta nahka. Ta sabad lehvisid. ,,Tere tulemast Harry.'' ta rääkis sügava, õitseva häälega. ,,Tere tulemast Illusioonide Labürinti.''
Ta rääkis Lord Voldemorti häälega.