,,Tere Hedwig.''
Hewdig ajas oma karvad turri ja sirutas jala ette. Haigutades nõjatus Harry lauale ja võttis kirja. Punasel vahal ilutses Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli pitsat. Kirja avanud, hakkas Harry innukalt lugema:
Lugupeetud härra Potter!
Palun pidage meeles, et uus kooliaasta algab esimesel septembril. Sigatüüka ekspress lahkub kell üksteist King's Crossi jaamast platvormilt üheksa ja kolmveerand.
Kirjale on lisatus järgmise aasta õpikute nimekiri.
Siiralt teie
professor McGonagall,
direktori asetäitja.
Harry libistas pilgu üle õpikute nimekirja, mõeldes millal ta saab minna Diagoni põiktänavale, et osta vajatud kraami eesolevaks kooliaastaks. Juuni kuust saadik oli Harry oodanud ihatud uue aasta alguse teadet professor McGonagallilt. Vaheajad Dursleydega olid alati olnud põrgulikud kogemused. Arvestades alles lõppenud kooliaastat, oleks võinud arvata, et Privet Drive oleks tervitav. Kuid see oli kurblikult ebatõene.
Peale pesu ja riidesse panekut läks Harry esimesele korrusele. Ta kuulis onu Vernonit ja tädi Petuniat vaikselt köögis rääkimas.
,,Vernon, midagi TULEB teha. Vaene Duddy kardab tema juuresolekul isegi süüa!'' ütles Petunia palavikuliselt sisistades. ,,Vaata kui palju kaalu ta on kaotanud!''
Harry hammustas oma rusikat, et naermist lõpetada. Sellest ajast kui ta oli kodus oli Dudley kaal langenud 107 kilo! Kuid sellest hoolimatta meenutas ta ikka vastsündinud elevanti.
,,Ma tean Petunia, ma tean... Ta on koletis. Ma olen kindel, et poiss tema ''koolist'' oli lihtsalt tema esimene ohver.''
Esimene MISASI? Harry seisis esikus, tema aju üritas lahti seletada seda mida onu Vernon oli just öelnud.
Vernon tõi kuuldavale kohutava ohke. ,,Mõtle mida ta oleks teinud kui me poleks ta kohvrit läbi otsinud... Ma judisen mõeldes. Kujuta ette mitte teada, et ta mõrvas kellegi!''
Harry seisis juhmistatud vaikuses. Tal olid väljalõiked Päeva Prohvetist kus oli juttu Cedric Diggory matustes kohvris. Võlukunsti minister Cornelius Fudge on teinud mõned märkused, et Harry oli mõrvar. Dursleyd olid näinud seda... Nad arvasid, et TEMA tegi seda? See seletas paljugi. Harry peale polnud kordagi karjutud sellest ajast peale kui ta tuli tagasi Privet Drive'ile. Dursleyd kartsid, et nemad on järgmised!saada oma korter.''
,,See on täna!'' piiksatas Dudley, tema hääl oli ebaloomulikult piiksuv. ,,Löö ta välja issi!''
,,Dudley see ei ole nii kerge..'' Vernon vakatas.
Harry raputas oma pead lükates köögiust lahti. Ta ignoreeris Durleysi kui ta kraanikausi poole kõndis. Ta võttis klaasi vett ja jõi selle aeglaselt tühjaks. Ta vaatas tagasi Dursleyde poole. Nad olid täielikult paigal ning põrnitsesid ikka Harryt. Dudley oli sööstnud laua alla. Tema sibulakujuline tagaosa paistis välja ja värises hirmust.
Vernon köhatas lõpuks hääle puhtaks. ,,Emm, Harry--''
Harry keeras ennast näoga oma onu poole näol küsiv ilme. ,,Jah, onu Vernon?''
,,Esiteks, err...Palju õnne Sünnipäevaks...''
Harry märkas, et Vernon oli käsi raputanud kui ta seda ütles. Isegi selles olukorras oli see naljakas. Selle lühikese aja jooksul, Harry otsustas, et 'mõrvarist sugulase' roll oli vastu võetud.
,,Me siin mõtlesime..ee... Kas sa kavatsed Nirke külastada vaheajal?''
,,''Weasleyd,'' parandas Harry Vernonit. Ta ohkas sisemiselt. Ta oli peaaegu anunud oma parimat sõpra Roni, et too laseks Harryl Jäneseurgu külastada. See ei läinud eriti hästi. Ron seletas, et nad renoveerivad maja peale Weasley kaksikute, Fredi ja George'i, äärmiselt õelat plahvatust. Jäneseurg ei olnud külaliste jaoks korras.
Harry oleks läinud külla ma teisele parimale sõbrale, Hermione Grangerile. Kahjuks oli Hermione läinud oma vanematega Prantsusmaale. Kui mitu korda võib elu jooksul Prantsusmaal käia, mõtles Harry. Ta oli arvanud, et aasta Fleur Delacouri ja Beauxbatonsi inimestega oli Hermione jaoks Prantsusmaast küllalt.
,,Noh, kas lähed siis?'' küsis Vernon, tema hääl läks karmimaks.
,,Jah.'' valetas Harry, ,,Ma lahkun täna pealelõunat. Vabandust, et ma varem ei maininud.''
,,Kas nad tulevad sulle järgi?'' küsis Vernon väriseval häälel, ta saatis Petuniale mureliku pilgu.
,,Ei ma lähen ise.'' Harry pani oma klaasi lauale. Ta kummardas ja tõstis laualina kõrgemale. Dudley nägu tõmbus valgeks kui ta Harryt põrnitses.
,,Sa võid oma toa tagasi saada Dudley. Ma ei kasuta seda enam.'' Ta langetas laualina uuesti ennast sirgu ajades. ,,Ma ei usu, et ma tulen järgmisel suvel tagasi.''
Harry lahkus köögist, ta kuulis kuidas Dursleyd kergendusega ohkasid. Üks asi hakkas teda siiski närima...Kuhu põrgu päralt pidi ta minema?
Arvestades asjaolusi hakkas Harry oma asju kohvrisse loopima. Ta oli otsustanud peatuda Lekkivas Katlas uue semestri alguseni. Ta oli seda teinud varemgi: see ei teeks paha kui ta kordaks seda.
Ta märkas, et Hedwig oli ikka aknalaual. Ta kergitas kulmu. ,,Mis on Hedwig?''
Tal võttis hetke, et märgata teist kirja mis oli Hedwigi jala külge seotud. Muidugi! Sigatüüka uue aasta alguse teateid tõi tavaliselt kooli öökull! Hedwig viis Siriusele kirja. See tähendas, et Sirius oli Sigatüükas!
Ta polnud kuulnud oma ristiisast kuid, sellest ajast peale kui ta oli läinud elama professor Lupini juurde. Ta oli kartnud, et Võlunuksti Ministeerium oli Siriuse leidnud. Teades, et Sirius on Sigatüükas rahustas lõpuks Harry pea. Ta avas kirja ja hakkas kiirelt lugema.
Kallis Harry,
Vabanda, et mul läks nii kaua aega sulle vastamisega. Dumbledore'il on er ülesanded mulle ja Totule. Ma näen sind kooliaasta ajal.
Palju Õnne sünnipäevaks. Vabandust, et ei saanud sulle sel aastal kooki saata. Loodan, et mugud ei kohtle sind halvasti.
Päntajalg.
Väga lühike sõnum, mõtles Harry kibedalt. Selles ei olnud kübekestki informatsiooni. Sellest ajast peale kui ta oli tulnud koju, ei olnud Harry saanud ühtegi uudist Voldemorti kohta. Ta lootis, et see oli sellepärast, et ei olnud ühtegi uudist, aga see oleks olnud liiga hea, et olla tõsi.
Harry lükkas oma viimased riided kohvrisse ja lajatas selle kinni. Kui kõigil oli kavatsus hoida uudiseid võlumaailmast Harry ees salajas, pidi Harry ise tegutsema hakkama.
Järgmine peatus: Diagoni põiktänav.
**
,,See on ju paganama naeruväärne Dumbledore, ja sa tead seda!'' urises Severus Snape, ajades taga tarka Sigatüüka patriarhi. Ta nägu oli täis sügavat viha. Severus Snape nägi tavaliselt viha täis välja, kuid see oli suurem kui tavaliselt. Ta oli täielikult vihast punetav.
Dumbledore vaigistas Snapei käeviipega. ,,Palun Severus. Mul on liiga palju millega tegeleda. Õpilased saabuvad varsti; siiamaani on Voldemorti probleem... Ja mul on üks õpetaja puudu!''
,,Keegi ei taha seda kohta! Nad arvavad, et see on ära tehtud! Nelja aasta jooksul on meil olnud neli Mustade Jõudude Vastase Kaitse õpetajat!'' nurises Snape, Dumbledore'ile järgi jõudes. ,,Sa tead, et ma olen kõige sobilikum kui keegi teine!''
,,Sa tead mu põhjuseid, miks sind mitte sellele kohale panna Severus, nagu ma olen sulle öelnud juba aastaid. Jah, sa oled kõige sobilikum... Kuid ma tean mida sa teeksid neile.''
,,Ma ei ole enam selline,'' kinnitas Snape, ,,Ma soovin ainult õpetada õpilasi ennast kaitsma.''
Ohtlik läige tuli Dumbledore'i silmisse mis tavaliselt olid lahked. ,,Sellepärast ma muretsengi. Su valvsus tapab kellegi.''
,,Kelle sa võtad Mustade Jõudude Vastase Kaitse õpetajaks? Keegi ei taha seda tööd! Kool algab paari nädala pärast!''
,,Ma olen mõelnud kontakteeruda Sakura Tsukinoga. Tema teeks seda.''
,,Sakura Tsukino?'' Snape tõi kuuldavale kibeda naeru, ,,Samahästi võiksid Remus Lupini tagasi võtta.''
,,Usu mind, mulle meeldiks see. Kui vaja võtan ise selle koha,'' ütles 150 aastane võlur, ,,Jah, ma olen kindel ma saaksin sellega hakkama. Kui me ei leia õpetajat, teen seda ise.''
,,Sa oled rumal.''
,,Ma hoiatan sind Severus.'' Dumbledore'i kortsutas kulmu ja ta näol oli pahakspanev ilme. ,,Ära küsitle mind. Mul on omad põhjused ja mitte miski ei muuda mu meelt. Keegi ilmub välja.''
Nagu mingi saatuse vihje peale helises uksekell. Sigatüüka uksekell helises harva, sest vaid vähesed teadsid kus kool asub. Paljud maagilised seadmed peitsid seda. Siiski ebaloomulik helin kõlas Dumbledore'i ja Snapei kõrvades madala, monotoonse helina. Ainult professorid võisid kuulda seda nõiutud heli.
,,Vabandage mind.'' pomises Dumbledore. Ta palus kõige peal mis tal on, et see ei oleks Võlukunsti Ministeerium halbade uudistega. Kui see oli midagi peale kohutavate uudiste, oleks nad saatnud öökullikirja. Need võisid vabalt olla teated Voldemorti väljailmumisest. Kohutav mõte sähvatas Dumbledore'i peas... Ei, ta oleks teadnud kui poiss oleks surnud.
Ta suundus suurte puust uste poole, Snape tiheedalt kannul. Haarates sepistatud metallist käepidet, Dumbledore tõmbas ukse lahti. See kriiksus pahaendeliselt. Teisel pool ust seisis miniatuurne naine. Ta kandis muguriideid. Ta teksased olid katki mitmest kohast; muda kangestunult kanga küljes. Kampsun mida ta kandis oli koiaukudega ja umbes kolm korda temast suurem. Prillid olid surutud tema ninale, läätsed vajasid kohutavalt puhastamist. Ta juuksed oli poole seljani, rasvaselt rippuas, muda klimpidega. Ta hoidis päevinäinud luuda ühes käes ja räpast nahast kotti teises.
,,Pardon kui segan teid,'' ütles naine, üpris hajameelselt, ,,Aga kas te saaksite mind juhatada King's Crossi jaama? Ma tundun olevat veidi eksinud.''
,,Minu arvates olete jah,'' ütles Dumbledore, ',,Rohkem kui veidi.''
Snapei pea pöördus järsult kui kuulis seda häält. ,,Kadunud?'' Ta trügis lähemale, vaadates nasit. ,,See e saa olla-- Sa oled SURNUD.''
,,Severus?'' küsis naine segaduses olles. ,,Oota...Dumbledore. Kas see on Sigatüügas?''
Dumbledore vaatad hoolikalt naist. ,,Mu jumal...Mu jumal...Ma ei tundnud sind ära. Sellest on nii palju aega! Sa näed teistsugune välja!''
Naine vaatas Dumbledore'i, Snapei ja siis ehitist enda ees. ,,See ON Sigatüügas! Oh! Lõpuks! Inimesed keda ma tunnen!''
Snapei huuled kaardusid irveks. Ta peitis oma nägu rasvastest kaarna juustest kardina taha. ,,Kus sa oled olnud need viimased kuusteist aastat?''
,,Kadunud,'' pomises ta. ,,Väga, väga kadunud!''
Silmad kissis vaatas Snape kuidas väike naine tuli sisse. ,,Noh, Vale Tee Maclay on leidnud oma tee koju.''
Hewdig ajas oma karvad turri ja sirutas jala ette. Haigutades nõjatus Harry lauale ja võttis kirja. Punasel vahal ilutses Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli pitsat. Kirja avanud, hakkas Harry innukalt lugema:
Lugupeetud härra Potter!
Palun pidage meeles, et uus kooliaasta algab esimesel septembril. Sigatüüka ekspress lahkub kell üksteist King's Crossi jaamast platvormilt üheksa ja kolmveerand.
Kirjale on lisatus järgmise aasta õpikute nimekiri.
Siiralt teie
professor McGonagall,
direktori asetäitja.
Harry libistas pilgu üle õpikute nimekirja, mõeldes millal ta saab minna Diagoni põiktänavale, et osta vajatud kraami eesolevaks kooliaastaks. Juuni kuust saadik oli Harry oodanud ihatud uue aasta alguse teadet professor McGonagallilt. Vaheajad Dursleydega olid alati olnud põrgulikud kogemused. Arvestades alles lõppenud kooliaastat, oleks võinud arvata, et Privet Drive oleks tervitav. Kuid see oli kurblikult ebatõene.
Peale pesu ja riidesse panekut läks Harry esimesele korrusele. Ta kuulis onu Vernonit ja tädi Petuniat vaikselt köögis rääkimas.
,,Vernon, midagi TULEB teha. Vaene Duddy kardab tema juuresolekul isegi süüa!'' ütles Petunia palavikuliselt sisistades. ,,Vaata kui palju kaalu ta on kaotanud!''
Harry hammustas oma rusikat, et naermist lõpetada. Sellest ajast kui ta oli kodus oli Dudley kaal langenud 107 kilo! Kuid sellest hoolimatta meenutas ta ikka vastsündinud elevanti.
,,Ma tean Petunia, ma tean... Ta on koletis. Ma olen kindel, et poiss tema ''koolist'' oli lihtsalt tema esimene ohver.''
Esimene MISASI? Harry seisis esikus, tema aju üritas lahti seletada seda mida onu Vernon oli just öelnud.
Vernon tõi kuuldavale kohutava ohke. ,,Mõtle mida ta oleks teinud kui me poleks ta kohvrit läbi otsinud... Ma judisen mõeldes. Kujuta ette mitte teada, et ta mõrvas kellegi!''
Harry seisis juhmistatud vaikuses. Tal olid väljalõiked Päeva Prohvetist kus oli juttu Cedric Diggory matustes kohvris. Võlukunsti minister Cornelius Fudge on teinud mõned märkused, et Harry oli mõrvar. Dursleyd olid näinud seda... Nad arvasid, et TEMA tegi seda? See seletas paljugi. Harry peale polnud kordagi karjutud sellest ajast peale kui ta tuli tagasi Privet Drive'ile. Dursleyd kartsid, et nemad on järgmised!saada oma korter.''
,,See on täna!'' piiksatas Dudley, tema hääl oli ebaloomulikult piiksuv. ,,Löö ta välja issi!''
,,Dudley see ei ole nii kerge..'' Vernon vakatas.
Harry raputas oma pead lükates köögiust lahti. Ta ignoreeris Durleysi kui ta kraanikausi poole kõndis. Ta võttis klaasi vett ja jõi selle aeglaselt tühjaks. Ta vaatas tagasi Dursleyde poole. Nad olid täielikult paigal ning põrnitsesid ikka Harryt. Dudley oli sööstnud laua alla. Tema sibulakujuline tagaosa paistis välja ja värises hirmust.
Vernon köhatas lõpuks hääle puhtaks. ,,Emm, Harry--''
Harry keeras ennast näoga oma onu poole näol küsiv ilme. ,,Jah, onu Vernon?''
,,Esiteks, err...Palju õnne Sünnipäevaks...''
Harry märkas, et Vernon oli käsi raputanud kui ta seda ütles. Isegi selles olukorras oli see naljakas. Selle lühikese aja jooksul, Harry otsustas, et 'mõrvarist sugulase' roll oli vastu võetud.
,,Me siin mõtlesime..ee... Kas sa kavatsed Nirke külastada vaheajal?''
,,''Weasleyd,'' parandas Harry Vernonit. Ta ohkas sisemiselt. Ta oli peaaegu anunud oma parimat sõpra Roni, et too laseks Harryl Jäneseurgu külastada. See ei läinud eriti hästi. Ron seletas, et nad renoveerivad maja peale Weasley kaksikute, Fredi ja George'i, äärmiselt õelat plahvatust. Jäneseurg ei olnud külaliste jaoks korras.
Harry oleks läinud külla ma teisele parimale sõbrale, Hermione Grangerile. Kahjuks oli Hermione läinud oma vanematega Prantsusmaale. Kui mitu korda võib elu jooksul Prantsusmaal käia, mõtles Harry. Ta oli arvanud, et aasta Fleur Delacouri ja Beauxbatonsi inimestega oli Hermione jaoks Prantsusmaast küllalt.
,,Noh, kas lähed siis?'' küsis Vernon, tema hääl läks karmimaks.
,,Jah.'' valetas Harry, ,,Ma lahkun täna pealelõunat. Vabandust, et ma varem ei maininud.''
,,Kas nad tulevad sulle järgi?'' küsis Vernon väriseval häälel, ta saatis Petuniale mureliku pilgu.
,,Ei ma lähen ise.'' Harry pani oma klaasi lauale. Ta kummardas ja tõstis laualina kõrgemale. Dudley nägu tõmbus valgeks kui ta Harryt põrnitses.
,,Sa võid oma toa tagasi saada Dudley. Ma ei kasuta seda enam.'' Ta langetas laualina uuesti ennast sirgu ajades. ,,Ma ei usu, et ma tulen järgmisel suvel tagasi.''
Harry lahkus köögist, ta kuulis kuidas Dursleyd kergendusega ohkasid. Üks asi hakkas teda siiski närima...Kuhu põrgu päralt pidi ta minema?
Arvestades asjaolusi hakkas Harry oma asju kohvrisse loopima. Ta oli otsustanud peatuda Lekkivas Katlas uue semestri alguseni. Ta oli seda teinud varemgi: see ei teeks paha kui ta kordaks seda.
Ta märkas, et Hedwig oli ikka aknalaual. Ta kergitas kulmu. ,,Mis on Hedwig?''
Tal võttis hetke, et märgata teist kirja mis oli Hedwigi jala külge seotud. Muidugi! Sigatüüka uue aasta alguse teateid tõi tavaliselt kooli öökull! Hedwig viis Siriusele kirja. See tähendas, et Sirius oli Sigatüükas!
Ta polnud kuulnud oma ristiisast kuid, sellest ajast peale kui ta oli läinud elama professor Lupini juurde. Ta oli kartnud, et Võlunuksti Ministeerium oli Siriuse leidnud. Teades, et Sirius on Sigatüükas rahustas lõpuks Harry pea. Ta avas kirja ja hakkas kiirelt lugema.
Kallis Harry,
Vabanda, et mul läks nii kaua aega sulle vastamisega. Dumbledore'il on er ülesanded mulle ja Totule. Ma näen sind kooliaasta ajal.
Palju Õnne sünnipäevaks. Vabandust, et ei saanud sulle sel aastal kooki saata. Loodan, et mugud ei kohtle sind halvasti.
Päntajalg.
Väga lühike sõnum, mõtles Harry kibedalt. Selles ei olnud kübekestki informatsiooni. Sellest ajast peale kui ta oli tulnud koju, ei olnud Harry saanud ühtegi uudist Voldemorti kohta. Ta lootis, et see oli sellepärast, et ei olnud ühtegi uudist, aga see oleks olnud liiga hea, et olla tõsi.
Harry lükkas oma viimased riided kohvrisse ja lajatas selle kinni. Kui kõigil oli kavatsus hoida uudiseid võlumaailmast Harry ees salajas, pidi Harry ise tegutsema hakkama.
Järgmine peatus: Diagoni põiktänav.
**
,,See on ju paganama naeruväärne Dumbledore, ja sa tead seda!'' urises Severus Snape, ajades taga tarka Sigatüüka patriarhi. Ta nägu oli täis sügavat viha. Severus Snape nägi tavaliselt viha täis välja, kuid see oli suurem kui tavaliselt. Ta oli täielikult vihast punetav.
Dumbledore vaigistas Snapei käeviipega. ,,Palun Severus. Mul on liiga palju millega tegeleda. Õpilased saabuvad varsti; siiamaani on Voldemorti probleem... Ja mul on üks õpetaja puudu!''
,,Keegi ei taha seda kohta! Nad arvavad, et see on ära tehtud! Nelja aasta jooksul on meil olnud neli Mustade Jõudude Vastase Kaitse õpetajat!'' nurises Snape, Dumbledore'ile järgi jõudes. ,,Sa tead, et ma olen kõige sobilikum kui keegi teine!''
,,Sa tead mu põhjuseid, miks sind mitte sellele kohale panna Severus, nagu ma olen sulle öelnud juba aastaid. Jah, sa oled kõige sobilikum... Kuid ma tean mida sa teeksid neile.''
,,Ma ei ole enam selline,'' kinnitas Snape, ,,Ma soovin ainult õpetada õpilasi ennast kaitsma.''
Ohtlik läige tuli Dumbledore'i silmisse mis tavaliselt olid lahked. ,,Sellepärast ma muretsengi. Su valvsus tapab kellegi.''
,,Kelle sa võtad Mustade Jõudude Vastase Kaitse õpetajaks? Keegi ei taha seda tööd! Kool algab paari nädala pärast!''
,,Ma olen mõelnud kontakteeruda Sakura Tsukinoga. Tema teeks seda.''
,,Sakura Tsukino?'' Snape tõi kuuldavale kibeda naeru, ,,Samahästi võiksid Remus Lupini tagasi võtta.''
,,Usu mind, mulle meeldiks see. Kui vaja võtan ise selle koha,'' ütles 150 aastane võlur, ,,Jah, ma olen kindel ma saaksin sellega hakkama. Kui me ei leia õpetajat, teen seda ise.''
,,Sa oled rumal.''
,,Ma hoiatan sind Severus.'' Dumbledore'i kortsutas kulmu ja ta näol oli pahakspanev ilme. ,,Ära küsitle mind. Mul on omad põhjused ja mitte miski ei muuda mu meelt. Keegi ilmub välja.''
Nagu mingi saatuse vihje peale helises uksekell. Sigatüüka uksekell helises harva, sest vaid vähesed teadsid kus kool asub. Paljud maagilised seadmed peitsid seda. Siiski ebaloomulik helin kõlas Dumbledore'i ja Snapei kõrvades madala, monotoonse helina. Ainult professorid võisid kuulda seda nõiutud heli.
,,Vabandage mind.'' pomises Dumbledore. Ta palus kõige peal mis tal on, et see ei oleks Võlukunsti Ministeerium halbade uudistega. Kui see oli midagi peale kohutavate uudiste, oleks nad saatnud öökullikirja. Need võisid vabalt olla teated Voldemorti väljailmumisest. Kohutav mõte sähvatas Dumbledore'i peas... Ei, ta oleks teadnud kui poiss oleks surnud.
Ta suundus suurte puust uste poole, Snape tiheedalt kannul. Haarates sepistatud metallist käepidet, Dumbledore tõmbas ukse lahti. See kriiksus pahaendeliselt. Teisel pool ust seisis miniatuurne naine. Ta kandis muguriideid. Ta teksased olid katki mitmest kohast; muda kangestunult kanga küljes. Kampsun mida ta kandis oli koiaukudega ja umbes kolm korda temast suurem. Prillid olid surutud tema ninale, läätsed vajasid kohutavalt puhastamist. Ta juuksed oli poole seljani, rasvaselt rippuas, muda klimpidega. Ta hoidis päevinäinud luuda ühes käes ja räpast nahast kotti teises.
,,Pardon kui segan teid,'' ütles naine, üpris hajameelselt, ,,Aga kas te saaksite mind juhatada King's Crossi jaama? Ma tundun olevat veidi eksinud.''
,,Minu arvates olete jah,'' ütles Dumbledore, ',,Rohkem kui veidi.''
Snapei pea pöördus järsult kui kuulis seda häält. ,,Kadunud?'' Ta trügis lähemale, vaadates nasit. ,,See e saa olla-- Sa oled SURNUD.''
,,Severus?'' küsis naine segaduses olles. ,,Oota...Dumbledore. Kas see on Sigatüügas?''
Dumbledore vaatad hoolikalt naist. ,,Mu jumal...Mu jumal...Ma ei tundnud sind ära. Sellest on nii palju aega! Sa näed teistsugune välja!''
Naine vaatas Dumbledore'i, Snapei ja siis ehitist enda ees. ,,See ON Sigatüügas! Oh! Lõpuks! Inimesed keda ma tunnen!''
Snapei huuled kaardusid irveks. Ta peitis oma nägu rasvastest kaarna juustest kardina taha. ,,Kus sa oled olnud need viimased kuusteist aastat?''
,,Kadunud,'' pomises ta. ,,Väga, väga kadunud!''
Silmad kissis vaatas Snape kuidas väike naine tuli sisse. ,,Noh, Vale Tee Maclay on leidnud oma tee koju.''
No comments:
Post a Comment