18. peatükk

Ron oli esimene kes ärkas. Ta pani käe pea peale seda kergelt hõõrudes. Ta meelekohad ähvardasid plahvatada. Tal kulus hetk, et meenutada mis temaga juhtus. Ta ei näinud hetkel korralikult. Ta nägemine oli udune.
,,See--See--'' Ta tõi kuuldavale rea needmise sõnu, mis olid ta parimale sõbrale suunatud.
Ta nägemine tuli tagasi ja ta oli võimeline saama aru inimestest enda ümber. Seal olid...Kõik Harry sõbrad. Ta oli nad kõik sinna toonud.
Ta nägi Siriust. Õigemini nägi ta vereloiku mis oli tema keha all. ,,SIRIUS!'' Ta tundis kuidas ta hingamine kurku kraapis. Ta pidi midagi tegema! Kas Sirius oli üldse veel elus?
Ta pani oma pea mehe rinnale. Sirius hingas veel ja ta süda lõi, isegi kui see oli nõrk.
Ron pani silmad kõvasti kinni. Mida ta tegema pidi? Mida ta tegema pidi?
Ta pidi haava leidma. Ta pidi selle leidma ja veritsemise peatama.
Tal ei olnud võlukeppi. Ta ei saanud võluda Siriust püsti, et teda üle vaadata. Ta pidi omal jõul hakkama saama.
Veritsemine oli põrandal, mitte Siriuse rinnal. Ta pidi olema haavatud seljast. Nii ettevaatlikult kui ta sai, keeras Ron Siriuse ümber. Ta vaatas haava. Miski--Või keegi-- oli teda pussitanud.
Palun tee nii, et see ei olnud Harry.
Ron haaras oma rüü sabast ja tiris sealt pika riba. Ta oli tänulik, et loss oli hommikul olnud nii külm, et ta pidi rüü peale panema. Ta tõstis Siriuse särgi üles ja mähkis riide ümber haava. Ta tõmbas selle nii kõvasti kui suutis, et veritsemine peatada.
Sirius oigas. Ron võpatas. ,,Sirius?''
,,Harry--Pussitas mind.'' tema hääles olev šokk oli liigagi arusaadav. ,,Ron?''
,,Ma olen siin Sirius. Kuidas sa ennast tunned?''
,,Nagu mind oleks selga pussitatud.'' Ta keeras ennast ümber, oiates. ,,Kui me siit välja saame siis tuleta mulle meelde, et ma ei annaks Harryle rohkem relvi.''
Remus oigas enne kui Ron sai Siriusele vastata. Ron liikus tema juurde. ,,Professor Lupin--Remus--Kas kõik on korras?''
Ta libistas läbi oma hallinevate juuste käe. ,,Gwendolyn. Ta ründas meid Dumbledorei kabinetis. Ta tappis Sakura. Ja...'' Ta vaatas ringi. ,,Dumbledore...Ta...Ta on...''
Roni silmad läksid pärani. ,,Ta on mis?''
,,Ma ei näinud korralikult, aga...'' Remus tõusis istukile panne pea kätele. ,,Ma arvan, et ta on surnud.''
,,Kuhu Harry meid tõi?'' küsis Ron. ,,Kus me oleme?''
Remus ja Sirius vaatasid ringi. ,,Ma ei tea.'' vastas Sirius. ,,Kuid see ei tundu sõbralik.''
Remus hingas sügavalt. ,,Me oleme Labürindis.''
,,Kuidas Gwendolyn seda tegi?'' küsis Ron.
Remus raputas pead. ,,Ma arvan, et ta on--''

**

,,Sa oled Illusioonide Valitsejanna.'' ütles Harry Akkei poole vaadates.
Ta hüppas müürilt alla, poisile naeratades. Ta tõstis küünistega käe Harry näoni. ,,Kas nii siis tervitatakse oma kuningannat?''
Harry langetas pea, põlvili laskudes. ,,Kas nii on parem, Valitsejanna Akkei?''
,,Proua Voldemort, kui sa ei pahanda.'' ta naeratas. ,,Sa oled tulnud väga erilisel päeval, mu poiss. Kuid sa saad sellest hiljem rohkem teada.''
Harry vaatas üles. ,,Kus on Gwendolyn?'' Ta vaatas ringi. ,,Ta oli täpselt minu seljataga. Me pidime-- Ta tahtis mind siia.''
,,Ah.'' Akkei lükkas juuksesalgu laubalt ära. ,,See.''
,,Ta on siin, on ju?'' Harry märkas, et hingab raskendatult. ,,Ma tulin, sest tema tahtis.''
Akkei kükitas maha, vaikselt kihistades. ,,Sa armas naiivne olend. Ma arvan, et on aeg, või mis?''
,,Aeg milleks?'' Harry tundis oma kõhus pööritust.
,,Yasha.'' kutsus Akkei. ,,Tule.''
Nende kõrvale tekkis uus tuli. Samasuguses nahast kostüümis, astus teine Kitsune lähemale. ,,Jah, Akkei?''
Harry kortsutas kulmu. ,,Preili Tsukino? Mis toimub?''
,,Oh, Harry.'' preili Tsukino pani oma käe Harry suule, kihistades. ,,Sa võid mind Yashaks kutsuda. Ma arvan, et me tunneme üksteist.'' Ta ümbritseti tulest ja ta kuju muutus. Seal kus oli olnud ilus Jaapanlanna, oli nüüd lihtne, pruunide juuste ja konksus prillidega naine. ,,Noh, piisavalt.''
,,Gwendolyn!'' Harry sirutus tema poole. Enne kui ta naiseni jõudis oli tema pilt asendunud Kitsunest preili Tsukinoga. ,,Mida sa Gwendolyniga tegid? Kus ta on?''
,,Gwendolyn on surnud Harry.'' ütles preili Tsukino lahkelt. ,,Juba kuusteist aastat.'' Ta mängis kotka amuletiga ümber oma kaela. ,,Vähemalt ma arvan nii. Labürindis on raske teada, kui keegi sureb. Laibad süüakse enne ära kui kontrollida jõuab.''
,,EI!'' Harry hüppas püsti. ,,Ma olin temaga! Ma kallistasin teda! Ma tundsin teda endaga!''
,,Ma tegin su lolliks, kas pole? Isegi selle kortsus Dumbledorei. Kitsune illusioonid on väga võimsad. Terve Labürint on selle tõestuseks. Mu ema nägemus on käega katsutav. Kui ma olin Gwendolyn, sain teha kõike mida tahan. Sakura võis seista samas ruumis temana ja keegi ei saanud vahest aru. Ma sain käia, rääkida ja käituda täpselt nagu tema. Ainult selle pärast, et sa tahtsid uskuda, et ma olen tema. Iga viimnegi toll minus oli Gwendolyn.'' Ta kihistas. ,,Snape võib seda tunnistada.''
,,Miks Gwendolyn? Miks sa seda tegid?'' nõudis Harry.
Deemon irvitas. ,,Noh, nii palju oli Pottereid kelle seast valida. Su perel on olnud alati kiuslik probleem kadumisega. Gwendolyn oli lihtsalt liiga täiuslik. Sakura oli kooliajal ta toakaaslane. Seega ma tundsin teda koheselt. Jah, oli see probleem, et ta vihkas su isa, kuid tõsiasi, et ta oli Snapeiga seondunud tegi selle lihtsalt liiga heaks võimaluseks, et see mööda lasta.'' ta ohkas. ,,Liiga kahju, et Snapei armastus tema vastu oli vaid teismelise hormoonid. Ma pidin Kitsune ahvatlust kasutama, et teda kütkestada. Mu ahvatlus on kasuks tulnud. Mis sa arvad kuidas ma professoriks sain? Isegi suur Albus Dumbledore polnud immuunne.''
Harry taganes, sügavalt hingates. ,,Ma teadsin, et sa töötad Voldemorti heaks.''
,,Noh, see on alati see keda sa esimesena kahtlustad.'' ta kihistas jälle. ,,Noh, mitte s i n a. Sa oled väga, väga loll.''
Harry taganes vastu Labürindi seina. ,,Mida iganes sa minust tahad...Ma ei tee seda.''
Yasha ajas pea kuklasse tuues kuuldavale maniakaalse naeru. ,,Sa i k k a ei saa aru? Sul pole valikut, Potter. Viimased seitse kuud olen ma olnud sinu sees. Ma olen su mõistuse pehmeks muutnud. Ma olen su tüdrukut piinanud ja sa isegi ei pilgutanud. Ühesõnaga, sa kuulud talle. Sa seisad tema ees ja armastad. iga. minutit.''
Harry mudis oma käsi. ,,Sa hüpnotiseerisid mind.''
,,Järjekordne väike trikk mida ma oskan.'' ta keris juuksesalku oma sõrme ümber, üles alla põrgates. Ta oleks näinud välja peaaegu plikalik kui ei oleks olnud liputavat, kohevat valget saba. ,,Ükskõik mida ma sulle tegin, ükskõik mida ma su mõistusele ütlesin, sa tulid alati minu juurde tagasi. Sa olid karistuse õgard. Ma pole kunagi kohanud poissi kes oleks nii kujundatav.''
,,YASHA!'' kapuutsiga ja ähvardavalt kõrguv, must kogu astus nende poole. ,,Jäta ta rahule.''
Harry jõllitas kogu kui see ligemale tuli. ,,Voldemort.''
Tuues oma pikki sõrmi kapuutsi juurde, paljastas Voldemort oma maole sarnaneva näo. ,,Aah, noor Harry. Ma näen, et oled kohtunud mu tüdrukutega.''
,,Ma eeldan, et sa kavatsed mu tappa.'' ütles Harry kergelt, ilma mingisuguse hirmuta.
,,Üllatavalt, ei.'' Voldemort pani oma kõhna käe ümber Akkei. ,,Mis sa arvad Harry? Kas ta pole mitte ilus?''
,,Ma olen paremaid näinud.''
Voldemort irvitas. ,,Ma tõsiselt kahtlen selles. Ta on must Jumalanna. Pole aimugi heast ja halvast. See on ainult võimust.'' Ta kummardus ja hammustas Akkei kaela. ,,Mis, ma julgen öelda, on Kitsunedel padade kauppa.''
,,Kui sa mind ei tapa,'' küsis Harry. ,,Miks ma siin olen?''
Voldemort lasi Akkeist lahti, liikudes Harryle lähemale. ,,Akkei ja mina oleme olnud koos pikka aega. Kahjuks, ei saa me endale lapsi.'' ta mühatas mõnitavalt preili Tsukino poole. ,,Noh, peale Yasha muidugi. Aga ta on nõrk.''
Preili Tsukino nuuksatas, alla vaadates. ,,Sa ei pea õel olema, Isa.''
,,Ära kutsu mind nii.'' urises Voldemort. ,,Sa oled Akkei laps, mitte minu. Mina olen sinu jaoks Lord Voldemort.'' Ta pööras oma tähelepanu Harryle tagasi. ,,Hale, kas pole? Ta ei saanud oma jõudu isegi koguda, et sinu dimensiooni pääseda. Ta pidi valdama inimkeha. Ja ta lasi ennast selle külge siduda.''
,,Sakura ema oli auror!'' Preili Tsukino--Yasha--karjus, jalgu tagudes. ,,Ta üritas mind välja ajada! See ei ole aus! Siduv loits, siduva loitsu järel-- Ja siis sai Dumbledore ka teada!''
,,Oh, ole vait!'' karjus Voldemort. Ta punased silmad olid Harryle kinnitunud. ,,Akkei ihaldab võimukat last. Niiet sellepärast oled sa siin.'' Voldemorti huulteta suule ilmus irve. ,,Sa oled minu pulmakink talle.''
Harry neelatas valusalt. ,,Pulma...''
,,Jah, ma tean.'' ohkas Voldemort. ,,Ma ei tundu kohe üldse abielu tüüpi, eks?''
Harry kergitas kulmu. Ta tõstis käe laubale. Ta arm oli tagasi tulnud. ,,Ma poleks kunagi arvanud, et mõni naine on nii meeleheitel, et sinu võtab.''
,,Armas.'' Voldemorti irve kadus. ,,Muidugi, see armas vaprus kaob. Yashal on ikka võim sinu üle. Su tahe võib olla küll tugev, kuid mitte nii tugev.''
,,Isa--'' Yasha astus lähemale. ,,Mu Isand--Ma tegin mida sa palusid. Nüüd anna mulle mida mina palusin.''
,,Muidugi.'' Voldemort noogutas. ,,Meie kokkulepe.''
Ta kõndis Yasha poole. ,,Näed Harry, tõestuseks minu ja Yasha suhtele, keeldus ta minuga töötamast ilma tasuta. Seotud Kitsunena, oli Sakura Tsukinol võim keha üle. Ma kasutasin oma võimu, et Yasha esile tuua.''
Yasha naeratas. ,,Nüüd, kuna mina tõin su siia, saan ma täielikult vabaks. Ma saan tappa selle keha mille sees ma olin.''
,,Kui--kui sina kontrollisid.'' küsis Harry. ,,Siis miks sa päästsid Roni ja Hermione?''
,,Ma ei teinud seda.'' Yasha ohkas. ,,Sakural on üpris kõva tahe. Ta võitles minu vastu. Ta oli võimeline saama kontrolli selleks üheks hetkeks, piisavalt, et peatada mu Oni.''
,,Sellepärast sa endaga Jaapani keeles rääkisidki...'' Harry noogutas. ,,Sa kaklesid Sakuraga.''
Yasha noogutas naeratades. Ta vaatas Voldemorti. ,,Niiet, sa annad mulle mida ma tahan?''
,,Mitte enne kui sa oma jama ära koristad.'' sisises Voldemort. ,,Sa tõid Harry sõbrad endaga.''
,,Sa ütlesid, et sa tahad teda neid tapma.''
Voldemort tõstis käe ja andis Yashale kõrvakiilu. ,,Ma tahtsin, et ta oma dimensioonis nad tapaks. Siin nad võivad segada! Vabane neist! Siis saad sa oma vabaduse.''
Yasha kummardas.
Voldemort hoidis oma kätt üleval. ,,Ah, ja võta oma pall tagasi. Sa annad selle Vingerjale kui sa lõpuks vaba oled.''
,,Loomulikult mu Isand.'' Yasha kadus leekides.
Voldemort pöördus uuesti Harry poole. ,,Nüüd... Ma usun, et meil on pulmad mida pidada.''
,,Vabandust, ma arvan, et pean oma kutse tühistama.'' Ta pöördus jooksma mööda pikka põiktänavat.
Akkei peatas Voldemorti kui ta tahtis noorele poisile järgi minna. ,,Oota. Mul on mõned üllatused mis teda ootavad.''

**

Ron võttis oma rüü seljast, pannes selle ümber Hermione õlgade. Hermionel oli käsi vastu pead. Tal olid suured vigastused üle näo.
,,Me peame kuskile ohutusse kohta saama.'' Sirius oigas kui ta püsti tõusis. ,,Siin on igasugu musti elukaid ja meil pole võlukeppe.''
,,Kuskile ohutusse kohta? Kuskile OHUTUSSE kohta?'' kordas Hagrid. ,,Kas sa tõesti arvad, et siin eksisteerib sellist kohta?''
,,Segatõuline on siin kõige arukam?'' tekkis kihistav tuli. ,,Vot see on šokeeriv.''
Yasha astus muiates leegist välja. ,,Noh, vaadake nüüd seda haledat punti...Sopavereline, libahunt, segatõuline, vang ja...'' ta koputas sõrme lõua vastu. ,,Noh, ma pole päris kindel mis sina oled Ron. Sa oled...Ei miski.''
Ron hüppas ettepoole. Hagrid hoidis teda tagasi.
,,Sakura.'' Remus liikus tema poole. ,,Sa oled surnud.''
,,Sa peaksid mind paremini tundma Remus. Ma võin mitmeid illusioone luua. Kaasaarvatud iseenda kõri läbi lõikamine.''
,,Sa olid Gwendolyn, aga miks Sakura...''
Yasha irvitas. ,,Anna andeks Remus. Sakura pole hetkel siin. Jäta teade ja ma edastan selle talle enne kui ta tapan.''
,,Yasha.'' Remus sulges ohates silmad. ,,Kuidas sa vabaks said?''
,,Lord Voldemort on minu vastu hea olnud.'' Ta hoidis kätt üleval, sõrmedes valguse sädemed. ,,Niiet...Kes esimesena?''
,,Sakura me oleme su sõbrad!'' anus Remus.
Yasha noogutas. ,,Sul on õigus. Te olete mu sõbrad.'' Ta tulistas välgunooli oma jalge ette. ,,Niiet ma annan teile edumaa.''

**

Harry kopsud tulitasid ja ta jalad valutasid kui ta jooksis. Ta süda peksid rinnus ja veri kohises kõrvus. Kui kaua oli ta juba jooksnud? Tunni? Kaks?
Ta vaatas tagasi. Voldemorti polnud tema selja taga. Samuti polnud Akkeid. Aga ta ei tahtnud peatuda, mitte veel--
MÜRTS! Harry jooksis vastu paksu, kivist seina. Naljakas, ta ei olnud seda märganud. Kas põiktänav tegi järsu pöörde?
Harry vaatas oma kõrvale. Ta katsus käega seina. Ta keeras teisele poole. See oli sama blokeeritud.
Ta oli tupikus. Ta oli jooksnud kilomeetreid ja see viis ta tupikuni.
Harry tundis rinnus valu. Võibolla oli ta jooksnud liiga kaua. Võibolla oli ta kopsu purustanud.
Ei, see oli ta nahk. Harry vaatas alla oma särgi peale. Ta tõmbas ketist, tõmmates välja võtme mille Gwendolyn-- Yasha talle kinkinud-- talle andnud oli. See oli kuum, hõbedane sära. Rohelised juveelid olid tõmbunud veripunasteks.
Võti judises ta käes.Harry uuris seina enda ees. Seal olid kirjutised kivis. Ta libistas sõrmedega üle kirjutiste, midagi otsides.
Ta kükitas maha, ühe augu juures mis tema ees seinas oli. See oli ümbritsetud hõbedast, mis hõõgus nagu samasugune võti. Harry lakkus aeglaselt huuli silmi sulgedes. Ta pani võtme sisse--
--Ja kukkus. Põrand tema all oli järgi andnud. Ta proovis kuskilt kinni haarata.
Ta ulgus valust kui ta põrandale maandus. Ta oigas. ,,Ma arvan, et ma hakkan seda vihkama. ’’Ta vaatas ringi. Seinal rippus surnud keha. Laiba käed olid välja sirutatud, nagu ta oleks risti löödud. ,,Mis kuradi asi see on?''
Laip tõstis oma pea. Harry leidis end seismas vastamisi läbipekstus ja alistatud Severus Snapeiga. ,,See on koht, kus me sureme.''