Kaheksa keha lamas Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli territooriumil, nad olid paigal ja vaiksed. Värske lumekiht langes nende peale suurte, lamedate lumehelvestena. Punane värv valgus lumel laiali kui mitmed kehad veritsesid.
Sirius oli esimene kes pea tõstis. Ta hingamine oli ebaühtlane ja kärisev, irve ta näol värises. ,,Vingerja...''Ta tõusis aeglaselt püsti, vaadates palavikuliselt ringi. ,,Vingerjas! Ma kaotasin ta!''
,,Ta läks tagasi...'' pomises Sakura. ,,Kus ta oli olnud kui ta Labürinti läks. Nagu ka meie.''
,, T a o l i m u l p e o s!'' Sirius hakkas vanduma, õhku pekstes.
Harry üritas vastata, kuid tema suust tuli vaid märg korin kui rohkem verd väljus.
,,Merlini habeme nimel.'' Sirius aitas oma ristipoja püsti. ,,Haiglatiiba. Kõik.''
,,Lase parem mul Harry võtta.'' ütles Hagrid Siriusele, Harryt sülle võttes. ,,Madame Pomfrey ei tohiks sind näha.''
Snape tõusis püsti, pühkides lume rätsakaid oma rüült maha. Ta vaatas ringi, aeglaselt minema kõndides. Peale viite sammu hakkas ta jooksma.
,,Kuhu see lammas läheb?'' küsis Sirius. Ta raputas pead, muutes ennast Päntajalaks.
Remus oigas kui ta toetas tugevalt Sakura vastu, kes toetas tema vastu. ,,Ma arvan, et ta läheb Diagoni Põiktänavale midagi tooma.''
**
Kohe kui ta oli väljunud Sigatüüka territooriumilt, oli Severus ilmunud. Valu tema kehas oli tugev kui ta teleporteeris ennast Šotimaalt Londonisse. Oma nõrgenenud seisus, tundis ta nagu ta sureks kohe. Ta kopsud valutasid ja ta keha tundus kohe lagunevat.
Ta ilmus Gringottsi kõrval. Ta vaatas palavikuliselt ringi. ,,Gwendolyn!''
Ta uitas ringi, surudes teed läbi inimeste kes tänavalt kõndisid. ,,Gwendolyn!''
Ta kuulis Ollivanderi kõrvalt karjeid. Viimast jõudu kasutades tormas ta mööda tänavat.
Mitmed pealtvaatajad olid sinna kogunenud. Severus trügis neist läbi.
Vastu seina oli surutud Gwendolyn. Ta kallistas oma põlvi mis olid vastu rinda surutud, tagudes pead vastu seina.
Snape vajus naise ees põlvili, ta silmad olid pärani kui ta naist vaatas.
Gwendolyn vaatas üles Severuse poole. Ta pilgutas silmi. ,,...Tagasi Põrgust?''
Severus noogutas. ,,Tagasi Põrgust.''
**
,,Ma vannun.'' hoiatas madame Pomfrey kui ta Harry eest hoolitses. ,,Ühel päeval pole sa nii õnnelik ja mina korraldan su lahkamise!''
Harry vingus kui madame Pomfrey ta põske plaasterdas. Veritsus oli peatunud ja punane vedelik oli tema näo külge kuivanud. ,,Ma tõesti loodan, et te arvate valesti.''
,,Teie kõik!'' Madame Pomfrey vaatas kuute võlurit. ,,Te kõik seate ennast ohtu! Ma olen imestunud, et teie koer pääses!''
,,Ma olen kindel, et neil kõigil on hea seletus Poppy.'' Dumbledore astus ruumi, vaadates voodite poole. ,,Neil on lihtsalt vaja aega, et oma lugu rääkida. Kas ma saaksin nendega hetke omavahel rääkida?''
Madame Pomfrey oli ärritatud. ,,Nad on olnud kadunud nädala ja ilmuvad välja nähes välja nagu nad oleksid Allmaailmast läbi käinud ja sina tahad, et ma nad lihtsalt jätaksin nad?''
Dumbledore noogutas. ,,Jah, ma tahan. Selleks kulub ainult hetk.''
Ninaga vedades, läks madame Pomfrey minema.
,,Dumbledore...''Remus tõusis istukile. ,,Ma arvasin, et sa oled...''
,,Ma peaaegu olingi, mu poiss. Õnneks, Yasha polnud pooltki nii hea sihtija kui ta arvas end olevat. Ta pani südamest mööda.''
,,Niiet te teate, et see oli Yasha.'' Ron vaatas üles Dumbledorei poole. ,,Kuidas?''
,,Ma olin andnud lootuse, et Gwendolyn on elus ja noh. Ma olin võimeline purustama Kitsune illusiooni. Kahjuks, sai Yasha sellest aru ja üritas mu elu lõpetada.''
Sakura raputas kurvalt pead. ,,See ei olnud tema asi sind tappa. Ta tahtis seda Voldemortile jätta. Aga ta vajas... Ta pidi su teelt kõrvaldama. Juhuks kui sa tuled meile järele--talle.'' Aeglaselt, ronis ta voodist välja. ,,Vabandage mind.'' oma kõrist hoides, lahkus ta palatist.
Remus hakkas talle järgi minema, kuid Dumbledore tõstis käe. ,,Ei...Jäta ta.''
,,Te ütlesite, et nädal on möödunud.'' Hermione hõõrus oma laupa. ,,See ei olnud rohkem kui päev!''
,,Ma usun, et aeg möödub teistmoodi Labürindis kui siin dimensioonis.'' Dumbledore kõndis Hermione voodini. ,,Me oleme üpriski mures olnud teie kõigi pärast. Preili Granger, teie vanemaid on teatatud. Nagu ka teie, härra Weasley. Ma kahtlustan, et nad on siin igahetk, et teid kiindumusega üle valada.''
Sirius muundus tagasi inimvormi. ,,Ta oli mul peos.'' ta hääl oli ikka metsik. ,,Vingerjas oli mul käes, aga...'' ta langetas pea.
,,Tuleb teine võimalus Pettigrew reeturlikus päevavalgele tuua. Ma usun sellesse.''
,,Me ebaõnnestusime.'' pomises Harry pikali lamades. ,,Meid peksti läbi ja alandati. Ja me ei alistanud Voldemorti.''
,,Väikesed võidud, härra Potter. Jah, Voldemort elab ikka. Aga mis seisus ta on? Akkei oli ta kõige lojaalsem toetaja ja üks kõige mõjuvõimukamatest. Ilma temata, on tal võti puudu. Ja Labürint-- Noh, kui te saabusite, olen ma saanud teateid igalt poolt-- Elukad kes kadusid on kõik oma varjupaikadesse naasnud. Aurorid kes pikka aega arvati olevat surnud on oma kodudesse naasnud. Võlurid kes Voldemorti teele sattusid...Kõik on tagasi. Halvas seisus, kuid ikkagi elus. Vähemalt tosin. Liam Doyle, Dorothea Janes, Michael Harris...''
,,Gwendolyn Maclay.'' Snape juhatas Gwendolyni palatisse. Ta hoidis oma näo käte taga peidus, ulgudes.
,,Noh, Ma olen--'' Dumbledore pani käe Gwendolyni õlale. Ta tõmbus sisisedes eemale. ,,Väikesed võidud. Väikesed võidud...''
Harry seisis värisevatel jalgadel. ,,Gwendolyn...On elus...Aga Yasha ütles, et ta on surnud.''
Snape vaatas Harryt, tunded välgatusid tema külmades, mustades silmades. ,,Surm on sellele eelistatavam.''
**
,,Kui sa pole ettevaatlik.'' Remus toetus vastu seina kui ta kõndis aeglaselt mööda koridori, lähenedes Sakurale. ,,Härra Filch saab su siin kätte.''
Sakura toetus vastu akent, vaadates välja öisesse taevasse. ,,Ma olen suur tüdruk. Ma usun, et ma saan Argus Filchiga hakkama.''
,,Sa ei tohiks olla voodist väljas.'' Remus toetus vastu akent tema kõrval. ,,Sul tõmmati peaaegu kõri välja, koos sinu südamega.''
,,Vaat kes räägib.'' vastas Sakura tuimalt, pöörates nägu Remuse poole. ,,Sa said ise peksa, ja muutusid hundiks. Ma olen üllatunud, et sa saad isegi kõndida.''
,,Mis sa arvad miks ma toetun?'' Remus libises põrandale, oiates. ,,Ma tunnen ennast kohutavalt. Aga ma kahtlen kas hullemini kui sina.''
Sakura vajus Remuse kõrvale maha. ,,Minu pärast saite kõik peaaegu surma.''
Remus pani käe ümber Sakura õlgade. ,,See oli Yasha. Sa oled samapalju ohver kui meiegi.''
,,Ma oleksin pidanud olema tugevam. Ma tulin Sigatüükasse ja seisin silmitsi Voldemortiga. Ma arvasin, et ma suren-- Aga tema tõi ainult Yasha välja.''
,,Ja sa võitlesid tema vastu.'' Remus naeratas nõrgalt Sakurale. ,,Sa päästsid Roni ja Hermione elud Oni käest kelle Yasha saatis. Sa ei lõpetanud kunagi kontrolli saavutamise üritamist.''
,,Kas sa arvad, et Harry suudab mulle veel otsa vaadata, peale seda mida ma tegin? Ja Snape?''
Remus tõi käe ta näo juurde, naise põske silitades. ,,Nad teavad, et see ei olnud sina. Nad nägid mis Yasha oli. Nad ei pea sind tema tegemiste eest vastutavaks.''
,,Nagu Snape ei pea sind vastutavaks triki eest mille Sirius tegi?''
Remus raputas pead. ,,Kui sa tahad Snapeilt heakskiitu, siis pead sa kohutavalt kaua ootama. Ma oleksin rohkem mures Harry pärast. Ja tema ei t u n n e sind.''
,,Kas keegi tunneb?'' ta naeris.
,,Mida sa mõtled?''
,,Kolmkümmend kaks aastat Remus...See on aeg kui Yasha oli minu sees. Ma ei oska midagi muud kui olla osa temast. Ütlemulle...Mis on hullem? Halb olemine või mittemiski olemine?''
Remus raputas pead. ,,Sa ei ole halb ja sa ei ole mittemiski.''
,,Mis ma olen?'' küsis ta, ta hääl oli peaaegu sosistatud.
,,Sa oled Sakura Tsukino. Sa pead lihtsalt välja selgitama mida see tähendab.'' Remus tõusis püsti.
,,Ja mis sinust saab?'' Sakura kergitas kulmu.
Ta vaatas naist pikka aega. Siis hakkas ta eemale kõndima.
**
Severus vajus sügavamale tooli Dumbledorei kabinetis. ,,Kas te olete kindel?''
Dumbledore noogutas aeglaselt, istudes tagasi oma toolile. Ta voltis oma käsi laua peal, vaadates Severust. See oli päris närvi ajav näha tavaliselt enda sees tunnete hoidva Nõiajookide Meistri tundeid. ,,Temale tehtud kahjustuste tase on suur, mõlemad, nii füüsiline kui ka vaimne....Ma usun, et Gwendolyn peab minema st. Mungosse.''
Rusikaid hõõrudes, üritas Severus eirata hetkelist viha ja ärritust enda sees. ,,Ta ei kuulu sinna.''
,,Ta vajab kohta kus paraneda. Gwendolyn on läbinud suure trauma. Meil on lootust. Ajaerinevusega oli ta Labürindis kaks aastat--võibolla kolm. On veel võimalus, et ta paraneb sellest. Aja ja nõuannetega ja korraliku hoolitsusega.''
,,Mina tegin seda talle.'' ütles Severus teravalt. Ta pigistas oma tooli käetugesi kõvasti.
,,Severus, ma saan aru, et su tunded tema vastu on suured.''
,,See ei puuduta armastust.'' Tema hääles polnud mingit õelust, lihtsalt lihtne fakt. ,,Ükskõik mis mul Gwendolyniga oli...Ma ei tunne sama. See on tõsiasja pärast, et ta pandi Labürinti minu pärast.''
,,Kas see on piisav põhjus? Tal on vaja pidevat tähelepanu. Kas sa saad sellele pühenduda?''
Severuse küüned kraapisid tooli käetugede puud. ,,Kas ma tõesti saan ta lihtsalt st. Mungosse saata?''
Dumbledore raputas pead, liikudes Severuse poole. Ta pani käe Severuse õlale. ,,Usu mind Severus. Sa saad pikapeale aru, et nii on parim. Sellega mis tulemas on. Ei tea ma kui ohutu koolis on. Gwendolyn on kaitstud st. Mungos. Ta hakkab paranema. Võibolla, lõpuks ta naaseb. Sa ei saa oma elu ära anda, ainult oma süütunde pärast.''
**
Harry ärkas rahutust unest. Oli kesköö. Hermione ja Ron magasid kuuldavalt, nagu ka Hagrid. Professor Snape oli keeldunud Haiglatiivas viibimisest ja lahkus nii kiiresti kui võimalik. Sirius oli ikka animaagi vormis ja magas Harry voodi jalutsis. Härra ja proua Weasley olid toolidel Roni kõrval, sama kui Doktorid Grangerid olid Hermione kõrval. Mõlemate vanemad olid imelikult toolidele magama jäänud, soovimata oma laste juurest lahkuda.
Keegi rääkis. Kuskilt palatist tuli vaikne pomisemine. Harry vaatas ringi. Preili Tsukino voodi oli tühi, nagu ka Remuse. Harry läks kikivarvul sokkis teise toa otsa, nurka. Gwendolyn oli seal, kiikus edasi tagasi.
,,Gwendolyn.'' sosistas Harry, pannes käe vaikselt naise näole. Ta võpatas kui nägi pikka armi ta silma kohal.
Ta pilgutas Harry poole silmi, hea silm temal kinnitunud. Ta liigutas pead, vaadates poissi teise nurga alt. Ta oli vait nüüd, vaadeldes teda pikka aega. Peale pikka pausi, ta rääkis. ,,J-Jamie?''
Harry sulges silmad, ta tundis nagu oleks teda südamesse pussitatud. Kunagi ennem ei teinud, tema isaga võrdlemine talle nii palju haiget. Ei--teda ei võrreldud tema isaga.
Gwendolyn , oma hulluses, arvas, et see on tema isa.
Ta noogutas aeglaselt. ,,Jah Gwendolyn. Jamie.''
,,Anna andeks Jamie.'' sosistas Gwendolyn pisaraid pühkides. ,,Ma igatsesin--Poleks pidanud--Mõtlen--Ma igatsesin--''
Harry hammustas alahuult, noogutades. ,,Ma tean, Gwendolyn. Mina igatsesin sind ka.''
,,Severus--Ta--'' Gwendolyni vaikne nutt tuli nüüd välja nuuksetena.
,,Sa armastasid teda.'' vastas Harry, paitades Gwendolyni pead. Madame Pomfrey oli sunnitud ta juuksed korda tegema. ,,Anna andkes, et ma seda ei näinud. Ma soovin, et asjad oleksid olnud paremini.''
,,Jamie--'' Gwendolyn nohises, jõllitades Harryt. ,,Jamie--Rohelised.'' Ta raputas pead. ,,Rohelised silmad.''
Harry lasi end tõmmata Gwendolyni kaissu. Ta kiigutas Harryt edasi tagasi. ,,Rohelise silmad.'' sosistas ta. ,,Tal on nüüd rohelised silmad.''
Pannes oma silmad kõvasti kinni, kuulas Harry Gwendolyni vaikset juttu. Oma ainsa pereliikme käte vahel, tundis Harry ennast tuulest viiduna.
Esimest korda mitme kuu jooksul, vajus Harry Potter mugavasse unne.
No comments:
Post a Comment