25. peatükk

,,Härra Potter, minge tagasi voodisse!'' käsutas madame Pomfrey kui Harry roomas mööda Haiglatiiva põrandat ukse poole.
,,Ma olen kohe tagasi.'' kinnitas Harry, vaikselt edasi liikudes. Isegi peale öist puhkust, tegi talle liikumine ikka valu. Akkei poolne läbipeksmine tundus nagu lihapehmendisse viskamine mida juhtis väike naine.
Ta kuulis koridorist kisa. Ta tundis ära koheselt naisehääle mis karjus. Dumbledore ja Snape üritasid teda rahustada, see luhtus neil kohutavalt.
,,Palun Gwendolyn!'' anus Dumbledore. ,,See on sinu enda hea pärast.''
,,EI!'' karjus ta, võideldes kahe võluri vastu kes teda hoidsid. Ta peksis ja rabeles, karjudes. ,,Ei taha!''
,,Gwendolyn!'' käsutas Snape. Ta läks tema juurde, pannes käed ta näo peale. ,,Rahune maha.''
Harry liikus lähemale. Ta nägi nüüd lugeda logosi mis olid Gwendolyni hoidvate võlurite riietel.
St. Mungo Maagiliste Haiguste ja Vigastuste Haigla.
Pead langetades, lipsas Harry tagasi Haiglatiiba. Ta tõmbas oma voodikardinad ette, sisse ronides. Ta tõmbas teki lõuani ja jõllitas lage.
,,Harry?'' ta pööras oma pead ja nägi Hermionet, kes istus sirgelt oma voodil. Ta tuli voodist välja, liikudes Harry kõrvale istuma. ,,Mis viga?''
,,Gwendolyn.'' vastas ta. ,,Ta läheb St. Mungosse.''
,,Noh, võibolla ta peabki seal olema.'' Ron oli nüüd püsti tõusnud. Ta istus teisele poole Harryt, Harryle ebamugavalt naeratades.
,,Ma lihtsalt--'' Harry raputas pead. ,,Ma tahtsin, et temaga kõik korda saaks.''
,,Võibolla temaga saabki.'' Hermione võttis Harry käe, seda õrnalt pigistades. ,,Ma mõtlen, ta võib lõpuks paraneda. Seda ei tea kunagi.''
,,Ma arvasin, et mul on perekond.'' sosistas Harry tuimalt. ,,Sellepärast kõik see juhtus. Ma tahtsin nii väga...Kedagi...Ainult ühte Potterit.''
Sirius tõstis oma pea, ninaga Harry jalga nügides. Harry pilgutas koera poole silmi.
,,Noh...'' Ron kehitas kergelt õlgu. ,,Ma tean, et me ei ole Potterid ega midagi, aga-- Kas me pole nagu su perekond?''
,,Jah.'' nõustus Hermione. ,,Mis see loeb mis nimi meil on? Ma arvan, et peale kõike mis me oleme läbi elanud, oleme me sinu perekond.''
,,Ma olen parem sinuga kui oma vendadega Harry.'' Ron naeris. ,,Pealegi, vaata Voldemorti-- Need hullud deemonid olidtema perekond. Ja nad kõik tahtsid üksteist tappa.''
Hermione noogutas. ,,Veri on üleväärtustatud.'' Harry ohkas, oma voodilinaga mängides. ,,Te ei ole minu peale pahased nende viimaste kuude pärast? Ma olin selline tõbras.''
,,Sa olid Yasha kontrolli all. Me ei saa sind tegelikuls süüdistada, või saame?'' Ron pani käe Harry õlale.
Hermione jäi kummaliselt vaikseks. Ta vaatas maha. ,,Ma arvan...See võtab aega...''
,,Ma olin loll Hermione. Ma uskusin teda. Ma tahtsin...''
,,Harry, ma saan sellest üle. Ma vajan aega.'' Ta naeratas kergelt. ,,See, et sa peaaegu ennast tuhaks põletasid, teeb palju tasa.''
Harry naeratas nõrgalt. ,,Ma meenutan seda järgmisel korral kui me võitleme.''
,,Palun ära.'' sosistas Hermione. Ta katsus õrnalt ta kätt. Ron pani enda käed tüdruku kätele.
,,Ma ei saa ikkagi aru kõigest mis juhtus.'' sosistas Harry. ,,Mida Akkei ja Voldemort minust tahtsid...Või kuidas me välja saime.''
Talle meenus pilt Ronist, kui ta oli näinud Labürindis. Roni silmad läikimas, alistades Yasha võimu.
,,Ma lihtsalt tean...Akkei ütles, et ma kardan iseennast, keda ma sügaval sisimas olen. Ma ei saa parata, vaid mõelda, kas tal oli õigus. Kas äkki...Mul on päriselt sama võim mis Voldemortil. Ma mõtlen, ma tundun otsivat ohtu ja seiklusi. Võibolla ma olen sama paha kui tema.''
,,See on täpselt see mida Akkei tahtis, et sa arvaksid.'' vastas Ron. ,,Ta tahtis, et sa võrdleks ennast Voldemortiga. Ta oli manipulatsiooni meister. Harry sa otsid ohtu ja seiklusi...Sest seda kangelased teevadki.''
,,Võtab ühe, et seda teada, eks?'' Hermione müksas Roni.
Roni kõrvad tõmbusid roosaks. ,,Ma ei ole mingi kangelane...Ma olen lihtsalt poiss kes on piisavalt rumal, et Harry järgi käia.''
,,Ja mina?'' nõudis Hermione.
,,Sina oled tüdruk kes on piisavalt rumal, et tema järgi käia.'' vastas Ron, saades ka löögi.
Harry ohkas sügavalt, ta tundis oma sõprade soojust enda kätes. ,,Ma vajan teid...Voldemort teadis seda...Ma ei tea mida ma teeksin kui ma teid kaotaks.''
Ron naeratas kergelt. ,,Noh, sinu õnneks, pole palju mida sa saaks teha, et meid endast igaveseks eemale ajada.''
,,Ükskõik mis ka ei juhtuks.'' lisas Hermione.
Harry pigistas oma sõprade käsi kõvasti. ,,Aga mis hakkab juhtuma?''

24. peatükk

Kaheksa keha lamas Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli territooriumil, nad olid paigal ja vaiksed. Värske lumekiht langes nende peale suurte, lamedate lumehelvestena. Punane värv valgus lumel laiali kui mitmed kehad veritsesid.
Sirius oli esimene kes pea tõstis. Ta hingamine oli ebaühtlane ja kärisev, irve ta näol värises. ,,Vingerja...''Ta tõusis aeglaselt püsti, vaadates palavikuliselt ringi. ,,Vingerjas! Ma kaotasin ta!''
,,Ta läks tagasi...'' pomises Sakura. ,,Kus ta oli olnud kui ta Labürinti läks. Nagu ka meie.''
,, T a o l i m u l p e o s!'' Sirius hakkas vanduma, õhku pekstes.
Harry üritas vastata, kuid tema suust tuli vaid märg korin kui rohkem verd väljus.
,,Merlini habeme nimel.'' Sirius aitas oma ristipoja püsti. ,,Haiglatiiba. Kõik.''
,,Lase parem mul Harry võtta.'' ütles Hagrid Siriusele, Harryt sülle võttes. ,,Madame Pomfrey ei tohiks sind näha.''
Snape tõusis püsti, pühkides lume rätsakaid oma rüült maha. Ta vaatas ringi, aeglaselt minema kõndides. Peale viite sammu hakkas ta jooksma.
,,Kuhu see lammas läheb?'' küsis Sirius. Ta raputas pead, muutes ennast Päntajalaks.
Remus oigas kui ta toetas tugevalt Sakura vastu, kes toetas tema vastu. ,,Ma arvan, et ta läheb Diagoni Põiktänavale midagi tooma.''

**

Kohe kui ta oli väljunud Sigatüüka territooriumilt, oli Severus ilmunud. Valu tema kehas oli tugev kui ta teleporteeris ennast Šotimaalt Londonisse. Oma nõrgenenud seisus, tundis ta nagu ta sureks kohe. Ta kopsud valutasid ja ta keha tundus kohe lagunevat.
Ta ilmus Gringottsi kõrval. Ta vaatas palavikuliselt ringi. ,,Gwendolyn!''
Ta uitas ringi, surudes teed läbi inimeste kes tänavalt kõndisid. ,,Gwendolyn!''
Ta kuulis Ollivanderi kõrvalt karjeid. Viimast jõudu kasutades tormas ta mööda tänavat.
Mitmed pealtvaatajad olid sinna kogunenud. Severus trügis neist läbi.
Vastu seina oli surutud Gwendolyn. Ta kallistas oma põlvi mis olid vastu rinda surutud, tagudes pead vastu seina.
Snape vajus naise ees põlvili, ta silmad olid pärani kui ta naist vaatas.
Gwendolyn vaatas üles Severuse poole. Ta pilgutas silmi. ,,...Tagasi Põrgust?''
Severus noogutas. ,,Tagasi Põrgust.''

**

,,Ma vannun.'' hoiatas madame Pomfrey kui ta Harry eest hoolitses. ,,Ühel päeval pole sa nii õnnelik ja mina korraldan su lahkamise!''
Harry vingus kui madame Pomfrey ta põske plaasterdas. Veritsus oli peatunud ja punane vedelik oli tema näo külge kuivanud. ,,Ma tõesti loodan, et te arvate valesti.''
,,Teie kõik!'' Madame Pomfrey vaatas kuute võlurit. ,,Te kõik seate ennast ohtu! Ma olen imestunud, et teie koer pääses!''
,,Ma olen kindel, et neil kõigil on hea seletus Poppy.'' Dumbledore astus ruumi, vaadates voodite poole. ,,Neil on lihtsalt vaja aega, et oma lugu rääkida. Kas ma saaksin nendega hetke omavahel rääkida?''
Madame Pomfrey oli ärritatud. ,,Nad on olnud kadunud nädala ja ilmuvad välja nähes välja nagu nad oleksid Allmaailmast läbi käinud ja sina tahad, et ma nad lihtsalt jätaksin nad?''
Dumbledore noogutas. ,,Jah, ma tahan. Selleks kulub ainult hetk.''
Ninaga vedades, läks madame Pomfrey minema.
,,Dumbledore...''Remus tõusis istukile. ,,Ma arvasin, et sa oled...''
,,Ma peaaegu olingi, mu poiss. Õnneks, Yasha polnud pooltki nii hea sihtija kui ta arvas end olevat. Ta pani südamest mööda.''
,,Niiet te teate, et see oli Yasha.'' Ron vaatas üles Dumbledorei poole. ,,Kuidas?''
,,Ma olin andnud lootuse, et Gwendolyn on elus ja noh. Ma olin võimeline purustama Kitsune illusiooni. Kahjuks, sai Yasha sellest aru ja üritas mu elu lõpetada.''
Sakura raputas kurvalt pead. ,,See ei olnud tema asi sind tappa. Ta tahtis seda Voldemortile jätta. Aga ta vajas... Ta pidi su teelt kõrvaldama. Juhuks kui sa tuled meile järele--talle.'' Aeglaselt, ronis ta voodist välja. ,,Vabandage mind.'' oma kõrist hoides, lahkus ta palatist.
Remus hakkas talle järgi minema, kuid Dumbledore tõstis käe. ,,Ei...Jäta ta.''
,,Te ütlesite, et nädal on möödunud.'' Hermione hõõrus oma laupa. ,,See ei olnud rohkem kui päev!''
,,Ma usun, et aeg möödub teistmoodi Labürindis kui siin dimensioonis.'' Dumbledore kõndis Hermione voodini. ,,Me oleme üpriski mures olnud teie kõigi pärast. Preili Granger, teie vanemaid on teatatud. Nagu ka teie, härra Weasley. Ma kahtlustan, et nad on siin igahetk, et teid kiindumusega üle valada.''
Sirius muundus tagasi inimvormi. ,,Ta oli mul peos.'' ta hääl oli ikka metsik. ,,Vingerjas oli mul käes, aga...'' ta langetas pea.
,,Tuleb teine võimalus Pettigrew reeturlikus päevavalgele tuua. Ma usun sellesse.''
,,Me ebaõnnestusime.'' pomises Harry pikali lamades. ,,Meid peksti läbi ja alandati. Ja me ei alistanud Voldemorti.''
,,Väikesed võidud, härra Potter. Jah, Voldemort elab ikka. Aga mis seisus ta on? Akkei oli ta kõige lojaalsem toetaja ja üks kõige mõjuvõimukamatest. Ilma temata, on tal võti puudu. Ja Labürint-- Noh, kui te saabusite, olen ma saanud teateid igalt poolt-- Elukad kes kadusid on kõik oma varjupaikadesse naasnud. Aurorid kes pikka aega arvati olevat surnud on oma kodudesse naasnud. Võlurid kes Voldemorti teele sattusid...Kõik on tagasi. Halvas seisus, kuid ikkagi elus. Vähemalt tosin. Liam Doyle, Dorothea Janes, Michael Harris...''
,,Gwendolyn Maclay.'' Snape juhatas Gwendolyni palatisse. Ta hoidis oma näo käte taga peidus, ulgudes.
,,Noh, Ma olen--'' Dumbledore pani käe Gwendolyni õlale. Ta tõmbus sisisedes eemale. ,,Väikesed võidud. Väikesed võidud...''
Harry seisis värisevatel jalgadel. ,,Gwendolyn...On elus...Aga Yasha ütles, et ta on surnud.''
Snape vaatas Harryt, tunded välgatusid tema külmades, mustades silmades. ,,Surm on sellele eelistatavam.''

**

,,Kui sa pole ettevaatlik.'' Remus toetus vastu seina kui ta kõndis aeglaselt mööda koridori, lähenedes Sakurale. ,,Härra Filch saab su siin kätte.''
Sakura toetus vastu akent, vaadates välja öisesse taevasse. ,,Ma olen suur tüdruk. Ma usun, et ma saan Argus Filchiga hakkama.''
,,Sa ei tohiks olla voodist väljas.'' Remus toetus vastu akent tema kõrval. ,,Sul tõmmati peaaegu kõri välja, koos sinu südamega.''
,,Vaat kes räägib.'' vastas Sakura tuimalt, pöörates nägu Remuse poole. ,,Sa said ise peksa, ja muutusid hundiks. Ma olen üllatunud, et sa saad isegi kõndida.''
,,Mis sa arvad miks ma toetun?'' Remus libises põrandale, oiates. ,,Ma tunnen ennast kohutavalt. Aga ma kahtlen kas hullemini kui sina.''
Sakura vajus Remuse kõrvale maha. ,,Minu pärast saite kõik peaaegu surma.''
Remus pani käe ümber Sakura õlgade. ,,See oli Yasha. Sa oled samapalju ohver kui meiegi.''
,,Ma oleksin pidanud olema tugevam. Ma tulin Sigatüükasse ja seisin silmitsi Voldemortiga. Ma arvasin, et ma suren-- Aga tema tõi ainult Yasha välja.''
,,Ja sa võitlesid tema vastu.'' Remus naeratas nõrgalt Sakurale. ,,Sa päästsid Roni ja Hermione elud Oni käest kelle Yasha saatis. Sa ei lõpetanud kunagi kontrolli saavutamise üritamist.''
,,Kas sa arvad, et Harry suudab mulle veel otsa vaadata, peale seda mida ma tegin? Ja Snape?''
Remus tõi käe ta näo juurde, naise põske silitades. ,,Nad teavad, et see ei olnud sina. Nad nägid mis Yasha oli. Nad ei pea sind tema tegemiste eest vastutavaks.''
,,Nagu Snape ei pea sind vastutavaks triki eest mille Sirius tegi?''
Remus raputas pead. ,,Kui sa tahad Snapeilt heakskiitu, siis pead sa kohutavalt kaua ootama. Ma oleksin rohkem mures Harry pärast. Ja tema ei t u n n e sind.''
,,Kas keegi tunneb?'' ta naeris.
,,Mida sa mõtled?''
,,Kolmkümmend kaks aastat Remus...See on aeg kui Yasha oli minu sees. Ma ei oska midagi muud kui olla osa temast. Ütlemulle...Mis on hullem? Halb olemine või mittemiski olemine?''
Remus raputas pead. ,,Sa ei ole halb ja sa ei ole mittemiski.''
,,Mis ma olen?'' küsis ta, ta hääl oli peaaegu sosistatud.
,,Sa oled Sakura Tsukino. Sa pead lihtsalt välja selgitama mida see tähendab.'' Remus tõusis püsti.
,,Ja mis sinust saab?'' Sakura kergitas kulmu.
Ta vaatas naist pikka aega. Siis hakkas ta eemale kõndima.

**

Severus vajus sügavamale tooli Dumbledorei kabinetis. ,,Kas te olete kindel?''
Dumbledore noogutas aeglaselt, istudes tagasi oma toolile. Ta voltis oma käsi laua peal, vaadates Severust. See oli päris närvi ajav näha tavaliselt enda sees tunnete hoidva Nõiajookide Meistri tundeid. ,,Temale tehtud kahjustuste tase on suur, mõlemad, nii füüsiline kui ka vaimne....Ma usun, et Gwendolyn peab minema st. Mungosse.''
Rusikaid hõõrudes, üritas Severus eirata hetkelist viha ja ärritust enda sees. ,,Ta ei kuulu sinna.''
,,Ta vajab kohta kus paraneda. Gwendolyn on läbinud suure trauma. Meil on lootust. Ajaerinevusega oli ta Labürindis kaks aastat--võibolla kolm. On veel võimalus, et ta paraneb sellest. Aja ja nõuannetega ja korraliku hoolitsusega.''
,,Mina tegin seda talle.'' ütles Severus teravalt. Ta pigistas oma tooli käetugesi kõvasti.
,,Severus, ma saan aru, et su tunded tema vastu on suured.''
,,See ei puuduta armastust.'' Tema hääles polnud mingit õelust, lihtsalt lihtne fakt. ,,Ükskõik mis mul Gwendolyniga oli...Ma ei tunne sama. See on tõsiasja pärast, et ta pandi Labürinti minu pärast.''
,,Kas see on piisav põhjus? Tal on vaja pidevat tähelepanu. Kas sa saad sellele pühenduda?''
Severuse küüned kraapisid tooli käetugede puud. ,,Kas ma tõesti saan ta lihtsalt st. Mungosse saata?''
Dumbledore raputas pead, liikudes Severuse poole. Ta pani käe Severuse õlale. ,,Usu mind Severus. Sa saad pikapeale aru, et nii on parim. Sellega mis tulemas on. Ei tea ma kui ohutu koolis on. Gwendolyn on kaitstud st. Mungos. Ta hakkab paranema. Võibolla, lõpuks ta naaseb. Sa ei saa oma elu ära anda, ainult oma süütunde pärast.''

**

Harry ärkas rahutust unest. Oli kesköö. Hermione ja Ron magasid kuuldavalt, nagu ka Hagrid. Professor Snape oli keeldunud Haiglatiivas viibimisest ja lahkus nii kiiresti kui võimalik. Sirius oli ikka animaagi vormis ja magas Harry voodi jalutsis. Härra ja proua Weasley olid toolidel Roni kõrval, sama kui Doktorid Grangerid olid Hermione kõrval. Mõlemate vanemad olid imelikult toolidele magama jäänud, soovimata oma laste juurest lahkuda.
Keegi rääkis. Kuskilt palatist tuli vaikne pomisemine. Harry vaatas ringi. Preili Tsukino voodi oli tühi, nagu ka Remuse. Harry läks kikivarvul sokkis teise toa otsa, nurka. Gwendolyn oli seal, kiikus edasi tagasi.
,,Gwendolyn.'' sosistas Harry, pannes käe vaikselt naise näole. Ta võpatas kui nägi pikka armi ta silma kohal.
Ta pilgutas Harry poole silmi, hea silm temal kinnitunud. Ta liigutas pead, vaadates poissi teise nurga alt. Ta oli vait nüüd, vaadeldes teda pikka aega. Peale pikka pausi, ta rääkis. ,,J-Jamie?''
Harry sulges silmad, ta tundis nagu oleks teda südamesse pussitatud. Kunagi ennem ei teinud, tema isaga võrdlemine talle nii palju haiget. Ei--teda ei võrreldud tema isaga.
Gwendolyn , oma hulluses, arvas, et see on tema isa.
Ta noogutas aeglaselt. ,,Jah Gwendolyn. Jamie.''
,,Anna andeks Jamie.'' sosistas Gwendolyn pisaraid pühkides. ,,Ma igatsesin--Poleks pidanud--Mõtlen--Ma igatsesin--''
Harry hammustas alahuult, noogutades. ,,Ma tean, Gwendolyn. Mina igatsesin sind ka.''
,,Severus--Ta--'' Gwendolyni vaikne nutt tuli nüüd välja nuuksetena.
,,Sa armastasid teda.'' vastas Harry, paitades Gwendolyni pead. Madame Pomfrey oli sunnitud ta juuksed korda tegema. ,,Anna andkes, et ma seda ei näinud. Ma soovin, et asjad oleksid olnud paremini.''
,,Jamie--'' Gwendolyn nohises, jõllitades Harryt. ,,Jamie--Rohelised.'' Ta raputas pead. ,,Rohelised silmad.''
Harry lasi end tõmmata Gwendolyni kaissu. Ta kiigutas Harryt edasi tagasi. ,,Rohelise silmad.'' sosistas ta. ,,Tal on nüüd rohelised silmad.''
Pannes oma silmad kõvasti kinni, kuulas Harry Gwendolyni vaikset juttu. Oma ainsa pereliikme käte vahel, tundis Harry ennast tuulest viiduna.
Esimest korda mitme kuu jooksul, vajus Harry Potter mugavasse unne.

23. peatükk

Harry krimpsutas nägu, kui Akkei tõstis üles kuldse nööri. See säras ja läikis, maagia liikus läbi selle. Kihistades võttis Akkei Voldemorti randmeist ja pööras need ümber. Ta kummardas, libistades oma keelt üle rohelise liha, üle pulsi. Ta mähkis pool nööri ümber Voldemorti randme. ,,Kas sina, Lord Voldemort, võtad minu, Akkei Illusioonide valitsejanna, oma naiseks, oma hingesugulaseks?''
Ta noogutas. ,,Jah.''
Möire libises ta huulilt. ,,Mida sa mulle pakud?''
,,Oma elu, oma maagia, kõik mis ma olen...'' ta kasutas sama üleolevat hääletooni mida ennemgi.
Nöör tõmbus tihedamini ümber Voldemorti randme. Ta sisises, ennast rahustades. Ta võttis nööri teise otsa ja mähkis selle ümber Akkei randme.
Harry hingamine kiirenes. Mõne hetke pärast on Voldemort ja Akkei ühendatud. Sigatüükal pole nende vastu võimalustki. Ta pidi kiirelt mõtlema, ta pidi...
,,YASHA!'' karjus Harry.
Akkei pööras pead. ,,Mida sa ütlesid?''
,,Yasha...Kas sa ei taha oma tütart siia?'' ütles Harry ,,Sa armastad teda. Ta on ikkagi su pärija.''
,,Jää vait poiss.'' urises Voldemort. ,,Või ma-'' ta sirutus võlukepi poole, kuid nöör ei olnud piisavalt pikk.
,,Kus on Yasha mu Isand?'' küsis Akkei. ,,Ma tahtsin, et ta oleks siin.''
Harry ei saanud parata- ta naeratas. ,,Jah Voldemort. Miks sa ei ütle talle kus Yasha on. Ütle Akkeile kus tema tütar on.''

**

Hagrid hoidis kõvasti lehvikut oma värisevas käes. ,,Ma ei tea Sakura- Ma pole eriti hea loitsudega. Ma ei jõudnud oma tundidega eriti kaugele.''
,,Hagrid me teame, et sa oled sellest parem.'' ütles Remus, tõmmates ebaloomulikult suur jakki tihedamalt enda ümber. ,,Sa oled mustade elukatega tegelenud kogu oma elu. Sa tead kõiki loitse, nende kontrollimiseks, isegi kui sa pole neid kasutanud.''
,,Pealegi Hagrid, sa oled suur!'' lisas Ron. ,,Sul on piisavalt jõudu, et kontrolli hoida.''
,,Granger, Lupin ja Tsukino aitavad sind loitsudega.'' Snape jätkas Gwendolyni edasi tirimist. ,,Tule nüüd Gwen. Jätka liikumist.''
Gwendolyn vingus, pekstes Snapei käsi. Ta pani käed läbi oma juuste ja tõmbas takke välja. ,,Paha puudutus!'' ta sisises. ,,Paha mees!''
Snape põrkas tagasi, pannes silmad kõvasti kinni. Ta haaras oma käest. ,,Keegi teine liigutage teda ringi.''

**

,,Kui sa ei suuda oma keelt hammaste taga hoida Potter.'' sisises Voldemort. ,,Siis pean ma selle välja lõikama.''
,,Küsi temal Akkei! Küsi temalt kus Yasha on!'' karjus Harry, jalule rabeledes. ,,Sa näed seda ta näost. Ta varjab midagi!''
Akkei vaatas Voldemorti hoolega, altarilt eemale liikudes. ,,Tal on õigus. Sa varjad midagi minu eest.''
Altarit pahupidi pöörates, muutus Voldemort vihaseks. Ta haaras Akkeist teda visates. ,,Sa usud seda last minu asemel, oma isanda?''
,,Illusioonidega tegeledes.'' Akkei urises metsikult, paljastades hambad. ,,Ma olen õppinud valel vahet tegema. Poiss räägib tõtt. Kus meie tütar on?''
,,S i n u tütar.'' Voldemort andis Akkeile kõrvakiilu. ,,See õeluskott oli sinu oma. Minul polnud temaga mingit pistmist.'' Ta võttis taskust väikse, valge palli, hakkates seda peos purustama.
Akkei hakkas karjuma haarates oma kõrist. Voldemort virutas Akkeile uuesti, hoides teda maas. Kui naine püsti sai, lõi Voldemort teda kõhtu.
,,Kunagi nii u h k e.'' Voldemort naeris. ,,Vaata ennast Akkei.''
Ta tõstis oma pea, irve huulil. Silmad helendamas, lõi Akkei käe välja. Pall lendas Voldemorti käes Akkei kätte. ,,Minu.'' Ta tõstis palli huulile, seda kergelt alla neelates. Ta möirgas vihaselt. ,,Kus ta on? Ütle mulle nüüd Voldemort!''
,,Ta lasi tal surra!'' karjus Harry võideldes vastu oma ahelaid. ,,Ta vaatas kui Yasha hävis.''
Varitsedes Voldemorti puhta kiskjaliku raevuga, tõstis Akke käed üles. ,,Sa lasid meie lapsel surra?''
,,Sinu laps! Ma ei oleks kunagi sellise isa kes sõbrustab libahundi, kooliplika ja reetliku argpüksiga!''
Voldemort hävitas kõik mille ta kätte sai. ,,Ma oleksin pidanud sinust aastaid tagasi vabanema Akkei! Nii vinguv elukas. Võiks arvata, et sinu võimetega on sul ka aju olemas. Aga ei-- Seks ja vägivald, seks ja vägivald. See on ainus mille peale sa mõtled. Sa pole kunagi neid võimeid väärinud.''
Akkei haaras Voldemortil kõrist. ,,Ma sünnitasin Yasha sinu võimest.'' Ta tõmbas Voldemorti lägemale, kriipides tema lõuga. ,,Kui temas oli mõnigi nõrkus, siis oli see sinult. Arvatavasti su mugust isalt.''
,,Jää vait.'' urises Voldemort haarates Akkei käest, mis kaevus sügavamale tema kõrisse. ,,Ta keerab meid üksteise vastu.''
,,Ma palusin sinult ühte asja. Ma oleksin andnud sulle kõik mis mul on. Ma tahtsin lihtsalt, et sa mind armastaksid. Sa reetsid mind lastes meie armastuse tagajärjel surra.'' Akkei nägu moondus ilusast naisest kohutavaks rebasinimese seguks. ,,Kõik mis ma kunagi tahtsin oli sinu armastus. Seista sinu kõrval ja vaadata maailma langemas.''
,,AKKEI!'' Voldemort hakkas lämbuma.
Akkei tõstis käe. Tema sõrmede ümber hakkas keeris tekkima. ,,Tom...Kao minu maailmast välja.''
Ta urises veelkorra visates Voldemorti läbi portaali. Meeleheitliku ulgumisega kukkus ta läbi. Keereldes sulgunud portaal kadus.
Põlvili langedes, muutus Akkei jälle inimeseks. Ta pani käe suule, pisarad mööda nägu alla voolamas. ,,Voldemort...''
Ahelad mis Harryt hoidsid olid kadunud. Kõheldes, liikus Harry lähemale. ,,Ta ei armastanud sind Akkei. Voldemort pole võimeline armastama.''
Aeglaselt, vaatas Akkei üles. Ta pööras oma pea Harry poole. ,,Ta armastas mind. Kuni sina mängu tulid.'' Ta tõusis püsti, ta silmad tõmbusid punaseks. ,,Ja oota ainult kuni näed milleks ma võimeline olen.''

**

,,Keskendu!'' sisises Sakura Hagridile kõrva. ,,Suuna lehvik...Karju gyuujiru. Mu isa kasutas seda oma draakonite kontrollimiseks.''
,,Siis.'' ütles Hermione. ,,Proovi regnario. See peaks tema kontrollimisel head mõju avaldama.''
,,Ma soovin, et Sirius oleks siin.'' pomises Remus. ,,Tal on rahvusvaheline loitsude lausumise litsents. Ta teab kontollimis loitse kahekümne viies erinevas keeles.''
,,Kus ta on?'' küsis Ron. ,,Kas arvate, et ta on--''
,,Me näeme Blacki kui siit välja saame.'' lõikas Snape vahele. ,,See mees on tüütult visa.''
Norbert hakkas möirgama kui Gwendolyn oma käega vastu maad tagus. Ta roomas neljakäpukil. ,,Radish, Radish gromit frodis!!'' kriiskas ta, tagudes rusikaga maad. Ta haaras Ronile kraest teda maha tõmmates.
,,Ma kardan, et ma ei räägi hullude naiste keelt.'' Ron vabastas ennast haardest.
Liam vajus Gwendolyni kõrvale. Ta pidas hetke nõu. ,,Seal.''

**

,,Ta oli kunagi ilus, tead seda.'' Akkei haaras Harry kraest tõmmates teda jalule. ,,Kuni selle päevani, mil ta sinuga silmitsi seisis, oli ta teie maailmas kõige ilusam olevus.''
Harry ahmis paaniliselt õhku. Ta tagus kätega vastu Akkei küüniseid.
,,Ja ta armastas mind.'' sisises Akkei. ,,Ma ei kahelnud kunagi tema tunnetes minu vastu. Siis tulid sina...Sa väänasid teda. Võtsid ära mu ilusa Musta Isanda.''
,,Ta ei--'' Harry ahmis õhku.
,,Nüüd teen ma seda mida tema ei suutnud!'' Akkei naeris Harryt visates. Ta põrkas valusalt vastu seina, luud raksumas. Ta pea põrkus vastu kivi, ta tõi kuuldavale kohutava karje. Akkei tõstis oma jala üles, ta saapa konts Harry näo vastu. Ta pea sai täis löögi, ta kael valusalt tagasi jõnksumas. Ta kukkus maha, sülitades välja lima ja vere segu.
,,Mulle ei meeldi kiired surmad.'' Akkei tõsti Harry uuesti üles, tõmmates oma küüntega mööda ta nägu. Harry tundis oma nahka rebenemas, naise küünte all. ,,Sa ei saa rohelist valgust ja mittemidagit nagu su haledad vanemad. Ma teen selle valusaks. Cruciatus on selle kõrval nagu kõdi.''
Ta viskas Harryt uuesti. Siis kükitas ta tema kõrvale, lakkudes poisi põselt verd. ,,Ma murran sind seni kuni sa anud ja...'' Ta mattis oma küüned Harry põskedesse, liha välja kaevates. Harry karjus kui naine kihistas. ,,Siis ma teen sulle ainult natuke veel haiget.''
Akkei hakkas küünega üle Harry kõri libistama. Ta värises, raskelt hingates kui naine kindlalt tema ägiveenile lähenes. Ta oli nii lähedal. Hetke pärast...Ainult hetke pärast...
Uks paiskus lahti, must draakon möirgas.
,,Lase kontrolliv loits vabaks!'' karjus Hermione Hagridile. ,,NÜÜD!''
,,Liberario!'' hüüdis Hagrid. Läige ümbritses Norbertit. Draakon tõusis tagajalgadele püsti, eirates neid kes ta kohale olid toonud. Ta kinnitas oma pilgu kõige tülikamale olevusele.
,,EI!'' ulgus Akkei.
Norbert laksutas tillukese naise poole lõugu. Ta keerles, vältides teravaid hambaid. Kätt õhku lükates, tulid Akkei kätest leegid.
Lõugu avades, sülgas Norbert tuld. Akkei ja Norberti leegid ühinesid. Harry kummardas, vältides leeke kui need üksteiselt eemale põrkusid.
,,HARRY!'' karjus Remus. Ta sirutas käe välja. ,,Tule juba! Me peame siit välja saama!''
Aeglaselt, ta jalgade värisedes, tõusis Harry püsti. Ta hakkas Remuse poole jooksma.
,,EI!'' kriiskas Akkei. Ta viskas leeke inimsissetungijate poole.
,,Hermione!'' Harry viskus tema ette, karjudes kui ta võttis enda peale leegid.
Akkei ei jäänud parastama. Ta pööras selja Norbertile, ennast leekidega ümbitsede. Ta muundus oma rebase vormi.
See ei rahustanud Norbertit, lõuad rebase koheva, valge saba juures laksudes. Rebane möirgas, ta silmad kinnitusid Norbertil. Norbert urises. Draakon ja Kitsune mõlemad sülgasid tuld, võideldes omavahel.
Väsinuna, lõpetasid mõlemad elukad tule sülgamise. Akkei hüppas Norbertile pähe, kavatsedes hüpata üle hiiglasliku koletise.
Norbert oli kiirem, lüües rebase sabaga maha.
Ulgudes, kukkus Akkei mürtsuga maha. Ta tõstis pead. Akkei vaatas kuidas suur, küünistega käsi maha laskus.
Keereldes ja rabeleds, üritas Akkei Norberti haardest pääseda. Ta kriiskas kui Norbert oma lõuad avas, langetades oma suud.
Akkei ulgumine täitis õhu kui maailma muutus valgeks.

22. peatükk

Edasi tagasi kiikudes, vaatas Yasha oma vastaseid. ,,Viis illusiooni ja ainult üks töötas? Tundub, et olen natuke roostes.''

,,Pigem oled hale.'' Ron sülitas, tuues oma käe suu juurde. Ta pühkis verd oma huulelt. ,,Kas see on parim mida sa suudad?''
Yasha tõstis käe, välk väljus tema sõrmedest. Välgunool tabas kivi Roni pea kõrval ja lagunes tükkideks. ,,Kas ma pean su uuesti tapma, Nirgi poiss?''
Severus tõmbas oma taskust paar Mayoket ja viskas need deemoni poole.
Yasha kummardus pärgamente vältides. ,,Ja ta viskas mööda! Mayoke pärgamendid...'' ta naeris. ,,Sinu mõte, Kullake?''
Sakura vaatas Kitsunest mööda.
Yasha kihistas. ,,Sa pead olema natuke kiirem kui neid viskad Severus.'' Ta lakkus oma sõrmi. ,,Ja siin ma arvasin, et sa oled selle osas ekspert.''
Severus urises. ,,Lita.''
Yasha lõi käe välja, lüües Severuse tagasi. Ta tabas seina Roni kõrval. ,,Võta istet. Ma tegelen sinuga hetke pärast.''
Vaikelt, liikus ta Sakura poole. Yasha naeratas rahulikult. ,,Hetkel, hakkame mina ja Sakura veidi lõbutsema.''
Kätt välja sirutades, kaevasid Yasha küüned Sakura kaela. Ta tõi kuuldavale metsiku möirge huuli lakkudes. Ta tõstis Sakura üles, nõid kerkis jala kõrgusel põrandast. ,,Ma olen oodanud kolmkümmend kaks aastat, et sind kõrist hoida.''
Sakura rabeles, oma vööni küünitades. Yasha oli kiirem, haarates ta lehviku. ,,Sa ei vaja seda.'' ta lükkas lehviku eemale, kaevates oma küüntega sügavamale. Veri voolas Sakura kõrist alla. Ta korises, tal hakkas õhk kiirelt otsa saama.
Yasha tõstis oma vaba käe, panneks küüned vastu Sakura rinda. ,,Mis sa arvad, saan su südame esimesel katsel kätte?''
Ta küüned hakkasid Sakura rinda lõhki lõikama. Sakura kriiskas, see oli summutatud ulgumise poolt.
Yasha pea pöördus hääle poole, täpselt hetkel, et näha kogukat, karvast elukat enda poole jooksmas. Hunt tiris Yasha ja Sakura eraldi. Sakura kukkus maha, kattes veritsevat kõri. Sirius ja Harry läksid tema kõrvale.
Lõugu lõksutades, surus Remus-Hunt Yasha vastu maad. Ta taganes, muutudes rebaseks. Loomade paar keerles ringi, hammustades ja küünistades ükteist. Suurem ja tugevam hunt, saavutas väikese rebase suhtes edumaad.
,,Ta võidab.'' ütles Sirius, hoolitsedes Sakura haava eest.
Ta raputas pead. ,,Ta...ta tapab... Remuse!''
,,Yasha!'' käskis Voldemort, kohale ilmudes. ,,Lõpeta temaga kiiresti!''
,,Aita mind!'' vingus Yasha. ,,Ta on liiga tugev!''
,,Põngerjas!'' urises Voldemort. ,,Kui sa ei saa hakkama haleda hundiga, pole mul sinust mingit kasu. Vingerjas tapa ülejäänud.''
Vingerjas tõmbas oma võlukepi välja.
Hermione neelatas valusalt, vaadates võitlust, Voldemorti, väikest valget palli mis oli Yasha haardest kukkunud. Ta sirutas välja, tema sõrmeotsad kraapisid pinda. ,,Professor Snape! Pall!''
Snape võttis palli üles. ,,Mida?''
,,Hävitage see!'' sisistas Hermione. ,,Kohe!''
Palli maha pannes, võttis Snape ühe kivi mis pallist oli kukkunud. Ta lõi tugealt kiviga palli. Pall purunes, valgus selle seest pääses valla.
Energia jõud lõi kõik tagasi. Yasha ulgus. See oli ebamaine röögatus, täis agooniat ja õnnetust. Kitsune keha ümber oli tekkinud samasugune valgus mis oli olnud pallis. Leegid tekkisid tema ümber. Leegid ümbritsesid teda, teda tuhaks muutes.
Sirius tõusis seina äärest mille vastu ta oli paisatud. Ta vaatas kaoses ringi. Aeglaselt, tõusid ka teised püsti.
,,Mi- Mis juhtus?'' küsis Ron pead hõõrudes. Ta vaatas üles. Kuu oli kadunud, päikesevalgus levis mööda taevast.
,,Sa tapsid ta!'' kriiskas Vingerjas. ,,Sa tapsid ta!''
Alasti ja värisev Remus, tõusis istuma. Sirius jooksis oma sõbra juurde. Hagrid võttis mutinahast jaki seljast ja andis selle Siriusele, kes mässis selle ümber Remuse. ,,Miks sind Yasha huvitab?'' Sirius sülitas.
,,Ta pidi minu omaks saama!'' Vingerjas tammus oma jalgadel. ,,Mu Isand lubas ta mulle.''
,,Kolmkümmend viis aastat ja sa pole ikka veel saanud?'' Sirius naeris mõrult. ,,Võibolla on see isiksuse viga Vingerjas, naistele ei meeldi tavaliselt haledad, pahad kärnkonnad.''
Hermione vaatas hirmunult ringi. ,,Harry on kadunud.''
,,Oh, ta on mu Isanda käes.'' Vingerjas osutas võlukepiga Hermionele. ,,Mina tema pärast ei muretseks.'' ta liikus lähemale. ,,Teie olete surnud enne teda.''
Hermione taganes vastu seina, ta tundis hirmu oma kõhus keemas. Vingerjas irvitas, omaette kihistades. ,,Avada Ke--''
Labürindis kajas metsik karje. Rohelise välgatuse asemel, tegi Vingerjas võbeleva valguse, mis kiirelt kadus.
Kõhnuv ja räpane keha seisis Surmasööja kohal. Pikad küüned tema lihas. Kollased hambad olid paljastunud kui ta urises ja sisises. Kondised sõrmed pigistasid võlukeppi võideldes.
Vingerjas vaatas üles. Üks silm oli verd täis valgunud ja pime. Teine jõllitas teda. See sisises uuesti, jälk hingeõhk Vingerja ninas.
Ta rabeles kõvasti, lüües metsiku eluka endast eemale. PRAKS! Järjekindel haare oli murdnud Vingerja võlukepi pooleks. Mitmed näpud tema käest olid läinud. See hüppas uuesti, võttes tüki havast. Seda pööraselt raputades kukkus Vingerja võlukepp ta õlgadele.
Vingerjas ulgus, muundudes oma looma vormi. Rott jooksis minema.
Sirius raputas pead, talle järgi joostes. ,,Seekord mitte.'' ta muundus suureks, mustaks koeraks ja jooksis oma tillukesele saagile järgi.
Hermione ahmis õhku. Roni silmad läksid pärani. Hagrid puterdas. Remus urises. Ainult Severus oli võimeline midagi ütlema.
,,Merlini...''
Nad vaatasid üles, Gwendolyn Maclay rikutud näkku.

**

,,Oh, Akkei...'' Voldemort tiris Harryt juustest. Ta kihistas tõmmates Harryt nii kõvasti kui sai. Mida rohkem valu ta põhjustas, seda rohkem ta ta tundis rahuldust. ,,Ma tõin sulle su pulmakingi.''
Käsi plaksutades, hüppas Akkei plaadilt, mida ta kasutas troonina. ,,Suurepärane! Ta on...täiuslik.'' Ta lakkus oma huuli, libistades käsi üle Harry näo. ,,Ta näeb välja...Isuäratav.''
,,Noh, mida sa ootad veel?'' Voldemort lükkas Harry Akkei poole. ,,Tapa ta juba!''
Akkei haaras Harry randmeist. Ta karjus kui piinav valu tema kätesse sisenes. Kui Akkei lahti lasi, sidusid ketid Harry käed kinni.
,,Ei ole üldse tore teda kohe tappa.'' kihistas Akke, kõdistades Harryt lõua alt. ,,Sa tead, et valu on mu eriala.''
Voldemort urises. ,,Sa Kitsune pead õppima kuidas asja juurde minna. Nii sai Yasha--''
Akkei pööras pea Voldemorti poole kulmu kergitades. Ta läks kaaslase poole. ,,Nii Yasha mida?''
,,Ära pane tähele kallis.'' narritava kiindumusega täidetud häälel, pigistas Voldemort oma pikkade kõhnade sõrmedega Akkei põske. ,,Vingerjas kandis teiste eest hoolt. Meil on nüüd Harry. Tapame ta ja ühendame lõpuks kehad.'' Ta tõmbas Akkei lähemale, silitades ta selga. ,,Kui meie jõud on ühinenud...Me kasvatame Sigatüüka. Kas sa kujutad ette neid kummardamas?''
Akkei sulges kihistades silmad. ,,Väikesed lapsed paluvad armu. See oleks nagu lastekodu jälle.''
Voldemorti huulteta suu hellitas Akkei laupa. ,,Need jobud, ei teadnudki mis neid tabas.''
,,Jätame Harry pulmajärgseks.'' ütles Akkei. ,,Meil on ikkagi tunnistajat vaja.''
Voldemort noogutas aeglaselt, oma sõrmi läbi Akkei juuste libistades. ,,Selles on point. Temast saab hea pulma pidusöögi.''
Akkei tõmbas keelega üle Voldemorti põse. ,,Kui me oleme ühinenud, tunned sa tema jõudu imbumas kui ma teda alla neelan.''
,,Sa oled mu võitnud kallis.'' Voldemort pöördus Harry poole. Ta pani käes poisi laubale teda maha surudes. Harry tundis rõhku, millega ta maha suruti. Ta vaatas üles Voldemorti. ,,Ole vaikselt poiss. See on viisakas sündmus.''
Voldemort võttis Akkei käe. Ta juhatas naise altarile. ,,Selle majesteetlikul päeval, ühendame me kaks süda, kaks mõistust, kaks hinge, kaks võimet. Me ühineme.''

**

Eebenmust koer muutus tagasi pikaks, kiitsakaks võluriks.,,Tule välja Vingerjas.'' ütles Sirius. ,,Ma tean, et sa oled siin. Ma tunnen vere lõhna. Sa ei saa vormi säilitada.
Väänlev irve tuli ta suule. ,,Tule välja Petey...Ma ei tee sulle haget. Eriti.''
Ta liikus mööda teed, vilistades rõõmsalt. ,,Mul ei ole võlukeppi. Muidugi, muidugi, see asi mis sind ründas, omab sinu võlukeppi.'' ta naeris.'' ,,Vähemalt mitte tervet.''
Sirius pööras rabalemist kuuldes pead.Ta tõstis käe, haarates Vingerja käest enne kui viimane oleks saanud Siriusele kiviga vastu pead lüüa. ,,Sa oled idioot Pettigrew.'' Sirius lõi rusikaga Vingerjale kõhtu. ,,Ma olen auror.'' Ta lõi väikse mehe vastu seina. ,,Kas sa arvad, et maagia on ainuke asi, mida ma tunnen, et sind läbi peksta sa hale põngerjas?''
,,S- Sirius...'' Vingerjas tõmbus kägarasse. ,,Ma- ma...''
,,Sa oled mulle võlgu Vingerjas.'' urises Sirius. Ta lõi Vingerjast näkku. ,,Sa võlgned mulle viisteist aastat. Sa võlgned mulle me perekonna. Sa võlgned mulle Jamesi ja Lily elud!''
Sirius haaras vingerja kaelusest. Ta silmad olid suured ja metsikud. ,,Sa oled liiga nõrk, et muutuda. Niiet ma võtan k õ i k mida sa mulle nüüd võlgned.''
Vingerjas hakkas karjuma.

**

Vaikselt taganedes, ta keha värises. Gwendolyn pani käe näole. ,,Paha mees on läinud.'' Ta taganes seinani, mööda seda alla libisedes.
Värisevatel jalgadel seistes, lähenes Remus uuele tulijale. ,,Gwendolyn. Kas sa mäletad mind? See on Remus. Remus Lupin.''
Gwendolyn kattis ennast, tagudes rusikaga pea peale. Aeglaselt, liikus Remus tema juurde. Kätt välja sirutades, raputas Severus pead. ,,Ära näe vaeva. Ta ei tunne sind ära. Ta ei tunne ennastki.''
Ilmus rohkem metsistunud isikuid. ,,Uued.'' sosistas üks neist. Pool tema näost oli kadunud, kuid Remus tundis ära teise poole.
,,Merlini...See on Liam Doyle.'' Remus vaatas suu ammuli meest. ,,Sa kadusid kakskümmend aastat tagasi!''
,,Ta toob rohkem sisse.'' pomises naine. Tal oli käsi puudu.
,,Dorothea Janes.'' Snape neelatas valusalt, silmi sulgedes ja pead langetades. ,,Niiet seda ta siis tegi sulle.''
Dorothea vaatas Snapei läbi augulise loori. ,,Ma mäletan sind.''
Gwendolyn tõusis uuesti püsti, surudes käed seina vastu. ,,Eksinud...Eksinud...Me oleme nii eksinud. Üks kord pole see minu süü.'' Ta hakkas naerma, pead kuklasse ajades hakkas ta karjuma ja naerma maniakaalselt.
Liam läks Gwendolyni juurde, pannes käe naise õlgade ümber. Gwendolyn vastas sisinaga.
Ta pööras pead, naist pilgutamatta vaadates. ,,Koju, nüüd. Näita teed.''
,,Koju?'' kordas Snape. ,,Te lähete koju?''
,,Me peidame ennast koletiste eest.'' pomises Dorothea. Ta pani käed värisedes ümber Liami. ,,Mõnikord nad leiavad meid. Aga kodus on tavaliselt turvaline.''
,,Ja Vale Tee Maclay viib teid sinna?'' naeris Ron. ,,Ta ei leidnud oma teed paber kotistki välja.''
,,See on väga arukas Weasley.'' Snape läks Gwendolyni poole, haarates tal õlgadest. ,,Gwendolyn, kas sa tead kus Voldemort on?''
Ta värises, rabeledes Snapei haardes. ,,Ei...Ei tea kus miski on.''
Snape noogutas. ,,Siis ära näita meile kus Voldemort on.'' Ta lükkas naist ettepoole. ,,Nüüd.''
Korjates oma lehvikut üles, hoidis Sakura kätt kõril. ,,Ja mida meie teeme...'' ta hääl oli kriipiv. ,,Peale kohutavalt suremise?''
Hermione noogutas. ,,Preili Tsukinol on point. Meil on ainult tema lehvik ja need loitsud. Need ei aita palju Voldemorti ega Akkei vastu.''
,,Need võivad aidata Voldemorti vastu.'' ütles ron. ,,Aga mis saab Akkeist?''
,,Tal on pall nagu Yashal, eks Tsukino?'' Severus vaatas Sakurat kes noogutas. ,,Kui me selle saame, saame ta tappa.''
Sakura raputas pead. ,,Liiga palju võimu...Me...sureksime....enne...me...'' Sakura hõõrus kaela.
,,Noh, siis mõtleme kuidas siit välja pääseda.'' ütles Hermione. ,,Preili Tsukino, kas te saate portaali avada uuesti?''
,,Ilma Yashata?'' ta tõi kuuldavale nõrga naeru. ,,Jaa. Kindlasti.''
,,Ta peab surema.'' Remus toetus raskelt vastu seina. ,,Kui Yasha suri, kadus tema kuu illusioon.''
Ron noogutas. ,,Labürint on Akkei illusioon. Kui tema sureb, siis see kaob. Kõik saavad tagasi.''
,,Me peame Norberti tooma.'' ütles Hagrid. ,,Ta ootab mind.''
,,Mis on Nobert?'' küsis Remus.
,,Hagridi draakon.'' seletas Ron. ,,Voldemort röövis ta.''
Sakura väristas ennast. ,,Draakonid. Õõh! Ma ei salli neid.''
,,Arusaadav'' ütles Hermione. ,,Ma mõtlen, draakonid saavad tappa- OH!'' ta naeratas. ,,See ongi see. Ma olen peaaegu geniaalne.''

21. peatükk

Mööda teed joostes, tundis Ron kuidas ta süda taob kui Hermione hääl muutus aina rohkem ja rohkem paanilisemaks.
,,Ma tulen!'' karjus Ron. ,,Ära muretse Hermione, lihtsalt Rahune!''
Ron jäi paanikas seisma. Hermione keerles ringi, ta kaame nahk läikis kuuvalguses, pisarad voolasid mööda ta põski alla.
,,HERMIONE!'' Ron jooksis tema juurde, teda raputades. ,,Hermione, ava oma silmad.''
Ta raputas palavikuliselt pead. ,,Ma ei vaata sind! Sa ei saa mulle haiget teha kui sind ei vaata! Jää vait! Jää vait! Jää vait!
,,AVA OMA SILMAD.'' käskis Ron. Ta raputas Hermionet kõvasti.
Hermione silmad värisesid lahti kui ta ise värises. ,,R-Ron?''
Ta libistas käega üle tüdruku juuste. ,,Jah, Hermione--See olen mina.''
Ta raputas pead, pisarad mööda põski voolamas. ,,Sa ei ole ehtne. Sa ei ole ehtne. Sina ja Harry pole siin.''
,,Siin olen ainult mina.'' sosistas Ron, siis naeratas pehmelt. ,,Ainult mina. Meiega on kõik korras. See oli Yasha. Ta tahtis meid lihtsalt piinata.''
,,Minuga on kõik korras?'' sosistas Hermione. ,,Ma ei ole kohutav, ülbe, rumal väike tüdruk?''
,,Muidugi oled.'' Ron suudles Hermionet laubale. ,,See ei tähenda, et sa pole mu parim sõber.''
Hermione naeratas nõrgalt. ,,Kus teised on?''
,,Ma ei tea. Me peame nad leidma. Kiirelt. Mul on väga paha tunne.''

**

Snape hoidis Harryt kraest, teda järgi vedades. Nõiajookide Meister koperdas kui üritas joosta.
,,Professor.'' Harry peatud. Ta sundis ka Snapei peatuma. Snape toetus, urisedes, vastu seina. ,,Te olete vigastatud. Te ei saa joosta.''
,,Me peame!'' nähvas Snape, üritades püsti tõusta. ,,Need Kitsuned on meil järgi!''
Harry pidi vastama kui väike Jaapanlanna jooksis nende poole.
,,Yasha!'' urises Snape, ta vaatas ringi, otsides midagi millega neid Kitsune eest kaitsta.
Naine peatus. ,,Harry! Severus!'' Põlvili langedes, tõi naine kuuldavale tumma kriiske.
Snape leidis kivi, ta võttis selle üles ja hüpitas seda peos. Suu irveks tõmbunud, liikus ta lähemale. Ta oli peaaegu löömas Kitsune koljut sisse kui Harry tõstis oma käe, haarates professori randmest. ,,Oota.''
Yasha oli jälle preili Tsukino riietes. Aga midagi...Midagi oli erinev.
See naine erines väga sellest keda Harry terve aasta oli näinud. Samas kui oli veel väga ilus, ei olnud ta nii rabavalt ilus kui varem. Ta oli kohutavalt kõhn nagu ta poleks nädalaid söönud. Ta tumedais juusteis oli halli. Ta nägu oli kriimustatud, armid ja väsimus olid nüüd selged tema näos.
Harry kükitas ta juurde. ,,Preili Tsukino? Kas see olete teie?''
Naine noogutas vaikselt. ,,Ma arvan, et parem pool on vaba.'' Sakura ohkas sügavalt. ,,Voldemort otsustas, et ta on parem ilma minuta tee peal ees.'' Harry läks teda püsti aitama. ,,Tule nüüd--'' Snape peatas ta. ,,Oota, Potter...See võib olla lihtsalt Yasha kes meid petab.''
,,Snape sa pole muutunud!'' Sakura hingas sügavalt ja katkendlikult. ,,Baka Yaro!'' ta tõusis aeglaselt püsti. ,,Kuulake, me oleme siin lõksus. Ja kellegil teist pole võlukeppe. Mul on mu lehvik.'' ta hoidis metallist lehvikut ees. ,,Mul on ka need. '' Ta pani mitmed paberitükid Harry ja Snapei kätte. ,,Siin. Võtke need.''
,,Mis need on?'' küsis Harry pabereid sorteerides. Igal paberil oli erinev must karakter kirjutatud.
,,Need on Mayoked. Ükski eneseväärikusega Jaapani auror ei laseks ennast ilma nendeta kinni püüda. Need on loitsud kurja vastu. Need ei tappa Akkeid või Yashat, aga need aeglustavad neid. Yasha oli liiga uhke, et mu varustust meeles pidada.''
,,Ma ei usalda sind ikka.'' noogutas Snape.
Sakura tõusis värisevatele jalgadele. ,,Noh, Baka Yaru...Kordki, oleme me tasa. Tulge.''

**

Hagrid pilgutas korra silmi. Kaks korda. ,,Norbert?''
Suur, must draakon oli oma pea tõstnud, tuues kuuldavale möirge.
,,NORBERT! See olen mina! Emme!'' Hagrid kripmsutas nägu, käsi laiali hoides. ,,Tunned mu ära? Ma kasvatasin sind!''
Pisarad voolasid Hagridi mardika suurustest, mustadest silmadest kui ta vaatas üles kaarna värvi draakonit. Draakon avas oma suu, paljastades säravvalged hambad.
,,Vaata ennast!'' pomises Hagrid. ,,Sa oled nii suureks kasvanud! Sa oled ilus!''
Sülitades tuld välja, kinnitas Norbert oma pilgu Hagridile. Ta jõllitas liikumatult poolhiiglast. Ta hakkas, lõugu laiali ajades, Hagridi poole liikuma.
Hermione ja Ron koperdasid mööda teed, jäädes seisma nähes kõrguvat koletist. ,,Hagrid!'' karjus Hermione. ,,Jookse!''
Hagrid pöördus, et vaadata kahte uut tulijat. ,,Ron, Hermione, see on Norbert! Kas te ei tunne teda ära?''
,,Me tunneme.'' ütles Ron, Hermione vastu toetades. ,,Aga tema ei tunne sind.''
,,Muidugi tunneb!'' ütles Hagrid rõõmsalt. ,,Ma olen tema emme!''
,,Hagrid ta on draakon.'' hüüdis Hermione. ,,Ta ei tunne sind ära. Ta t a p a b su. Me peame minema. NÜÜD! Palun! Sirius ja Remus vajavad meie abi!''
Hagrid vaatas Norbertit, siis Roni ja Hermionet. Ta näris, käsi mudides, huuli. ,,Ma ei taha teda jätta!''
,,Me tuleme talle pärast järgi.'' karjus Ron. ,,Tule nüüd Hagrid! Me tuleme talle pärast järgi! Ma luban! Lähme teistele järgi.''
,,Nägemist Norbert.'' ütles Hagrid vaikselt, joostes Roni ja Hermione juurde. Draakon lõi küünega vastu Hagridi selja taga olevat seina, seda purustades.
Hermione pani käed ümber Hagridi, kergendatult ohates. ,,Oh, Hagrid. Ma olen nii rõõmus, et sinuga on kõik korras.''
,,Lähme siit tagasi.'' ütles Hermione, Hagridit kaasa tirides. ,,Me peame leidma Siriuse ja professor Lupini, enne ku Yasha nendeni jõuab.''
Nad läksid tagasi mööda teed mida Hermione ja Ron olid tulnud, joostes Norra Hariselja eest minema.
,,Ma ei usu, et me saame professor Lupinit aidata.'' Ron vaatas taevasse. ,,Täiskuu on.''
Hermione peatus, Roni vaadates. ,,Aga see ei ole ehtne. See on ainult illusioon. Ma mõtlen, ta saab muutuda ainult ehtsa kuu all ju.''
Ron ohkas, edasi liikudes. ,,See on nii ehtne kui meie seda tahame. Kui professor Lupin arvab, et see on täiskuu, siis tuleb meil tegemist täiskasvanud libahundiga.''
Hermione vaatas üles täiskuu poole. ,,Siis oleme me suures jamas.''

**

,,Sa ei tea kuidas siis välja saada?'' Severus lonkis Harry ja Sakura taga, urisedes. ,,Mis kasu sinust on?''
Sakura vaatas Severust, pigistades oma lehvikut kõvasti. ,,Anna andeks, kui ma ei saa imeliselt, ühekäeliselt päeva päästa. Kelleks sa mind pead?''
Harry ohkas sügavalt, pead raputades. ,,Kas te äkki lõpetaksite üksteisele nähvamise? Me peame teised leidma. Sakura, oled sa kindel, et ei tea kus nad on?''
Sakura kehitas kergelt õlgu. ,,Ma olin seal kui Yasha neid ründas. Ma mäletan kõike mida ta tegi..Aga asi ei ole teadmises kuhu sa lähed.''
,,Ja, jaa'' Severus vahtis Sakurat ja Harryt. ,,Mida rohkem sa tead kuhu lähed seda rohkem sa eksid. Ma olen seda ennegi kuulnud.''
,,Mul on kahju, et ma ei saa rohkem kasuks olla.'' kähvas Sakura Harryle toetudes.
,,Kas sinuga on kõik korras?'' küsis Harry.
Ta noogutas. ,,Kolmkümmend kaks aastat Kitsunega elada...See on veidi šokeeriv teda mitte endas näha.''
,,Ime lahti.'' Snape astus mööda teed edasi. ,,Aeg jookseb.''
Nad pöörasid ümber nurga ja leidsid ennast ristteelt. ,,Oota...oota...'' Sakura vaatas ringi. ,,Ma tean seda kohta. Sirius on siin.''
,,Oled kindel?'' Harry silmad läksid pärani. ,,Kuhu poole? Kus ta on?''
Silmi sulgedes, osutas Sakura vasakule. ,,Sinna...poole? Ma olen päris kindel.''
,,Ole kindel!'' karjus Harry. Severus ja Sakura vaatas üksteisele otsa. ,,Me peaksime talle järgnema.'' ütles Sakura.
Severus noogutas. ,,Loomulikult.''

**

Noa ots hakkas läbima Siriuse rinda. Ta katsus selga, tundes valu mööda keha levimas.
,,SIRIUS!'' Harry kukkus poole jooksu pealt põlvili, lähenedes Siriusele. ,,Sirius, lõpeta!'' Ta haaras noa käepidemest. ,,ÄRA!''
,,Kõik...pettunud...'' pomises Sirius. ,,Harry...Nukits...Lily...Machka...'' Ta võitles, et nuga edasi lükata.
,,Sirius tule sellest välja!'' hüüdis Harry Siriusele kõrvakiilu andes. ,,Tule juba, mis iganes see on-- See ei ole ehtne!''
,,Poleks pidanud põgenema.'' poises Sirius. ,,Oleks pidanud Dementoritega jääma.''
,,Noh, see on tore vaatepilt.'' Snape ja Sakura olid just saabunud. Snape oli käed rinnale risti pannud. ,,Nii on palju kergem, eks ole Black? Sa ei saa aidata Pottereid, niiet tapad ennast. Ma arvasin, et julgus on Gryffindori moto.''
Sirius pilgutas silmi. Ta raputas oma pead ja tõstis silmad Snapeile. ,,Sa...lammas...''
Harry pani käed ümber Siriuse, teda kallistades. ,,Sirius, kas kõik on korras?''
Siriuse käed värisesid kui ta Harry pead katsus. ,,Dementorid...Siin olid Dementorid. Nad piinasid mind. Nad tundusid nagu...Nad käskisid mul surra.''
Sakura tuli lähemale, pannes käe Siriuse rinnale. ,,Sa veritsed, Sirius.''
Ta hüppas tahapoole, käsi tõstes. ,,Yasha!''
,,Sakura.'' kinnitas ta. ,,Ma sain paremaks.''
,,Pole aega. Tulge.'' Harry aitas Siriusel seista, hoides kätt ümber mehe piha.
,,Me peaksime minema Voldemorti otsima.'' Snape jõllitas Siriust, Sakurat ja Harryt. ,,Enne kui nad Akkeiga ühinevad. Neid ei saa peatada kui see juhtub.''
Sakura raputas ringi vaadates pead. ,,Seda ohtu ei tule.''
Snape vaatas väikest naist, ta mustad silmad olid temal kinni, hoolimatta rasvaste, mustade juuste kardinast. ,, Ja miks sa selles plaanis kahtled? See on targim neist.''
,,Kes ütles, et Akkei on tark?'' nähvas Sakura, lähemale liikudes, Sirius ja Harry tema taga. ,,Ta on Kitsune. Kui on üks asi mida ma tean, siis on see Kitsune. Nad on ilusad ja kättemaksuhimulised. Kui sina ja Harry tema käest pääsesite, on ta maruvihane. Ta tahab teie soolikatega mängida, enne kui Voldemortiga abiellub. Seni kuni teie olete elus, ei usu ma, et on oht kehaühendamisele.''
,,RON!'' karjus Harry. Ta pani oma vaba käe suule. ,,HERMIONE! HAGRID! REMUS!''
Snapei suu langes lahti. Ta jooksis ettepoole, haarates Harry käest. ,,Kas sa oled hull Potter? Kas sa tahad, et Akkei teaks täpselt kus me oleme?''
,,Ma tahan leida oma sõbrad.'' Harry kiirendas sammu, tirides Siriust kaasa. Sakura oli täpselt nende taga.
,,RON! HERMIONE!''
,,Sirius? Professor Lupin.'' Hüüe oli nõrk, kuid eksimatu.
,,HERMIONE!'' Harry lükkas õrnalt Siriuse Sakura käte vahele. Väike naine oigas, kui üritas toetada Siriust. Harry ei märganud. Ta oli juba jooksma hakanud, üritades aru saada, kust Hermione hääl oli tulnud. ,,HERMIONE!''
,,Sirius! Professor Lupin!'' Hääl oli nüüd valjem.
Harryl sai nüüd küllalt. Ta haaras seinast, surudes oma jalgu sinna sisse. Hambaid kiristades, vinnas ta ennast üle. Teda ei huvitanud mis teisel pool oli. See võis olla Nunud, või draakon...Teda ei huvitanud. Ta teadis, et Hermione on lähedal, ta pidi tüdruku leidma. Ta hüppas üle kivist müüri, maandudes teele.
Ta tõusis kiirelt jalule, liikudes hääle suunas. Ta jätkas Hermione nime karjumist. Tüdruk jätkas Siriuse ja Remuse nime hüüdmist, kuni--
,,Harry?''
Harry vaatas üles. Seal oli Hermione, Ron ja Hagrid teda vaatamas. Harry tõmbus maasta eemale, ta jooksis Hermione poole.
Hermione tõmbus tagasi, Ronist haarates. ,,Sa oled paha.''
,,Enam mitte.'' ütles Harry. Ta jäi seisma kui Hermione tema poole ei tulnud. ,,Ma ei ole paha. Ma vannun! Yasha tegi mulle ajupesu.''
,,Sa oled kas halb või sind pole olemas.'' sosistas Hermione silmi sulgedes. ,,Ma ei kuula...''
,,Palun Hermione...'' anus Harry.
,,Hermione.'' Ron astus lähemale. ,,See on Harry. Ma saan...öelda.''
,,Ei.'' sosistas Hermione.
,,Meil pole selle jaoks aega!'' karjus Harry. ,,Me peame leidma Remuse ja siit välja saama, enne...''
,,SAKURA!'' möirgas Hagrid, lükates Harry eemale ja haarates väiksest naisest.
,,Ma olen teie poolt!'' kriiskas Sakura kui Hagrid teda raputas.
,,Kuidas ma seda teab?'' küsis Hagrid.
,,HAGRID!'' karjus Snape. ,,Ära tapa teda veel! Me vajame teda! Meil on tähtsamaid asju ajada!''
,,Kust me alustame?'' küsis Ron.
Ta tõsteti seljatagant üles. Ta keerati ümber, vaatama kollastesse silmadesse. Ta visati kergelt vastu seina. ,,Kuidas oleks hea karjega?''

20. peatükk

Harry sirutas käe, üritades katsuda nööri mis hoidis professor Snapei seina küljes.
,,Mine siit välja, sa tobu.'' sisises Snape. ,,Kas lõksuuks on ikka avatud? Ürita leida viis kuidas üles ronida.''
,,Ja siis?'' küsis Harry. ,,Jätan teid siia surema? Te pole mu lemmik inimene maailmas, aga ma ei jäta teid siia rippudes surema.''
,,Gwendolyn.'' puristas Snape, sülitades verd välja. ,,See on Sakura. Ta vedas mind ninapidi.''
,,Ma tean.'' Harry ulatus lõpuks sõlmedeni. Ta oigas kui lõtv Nõiajookide Meister kukkus seinalt maha. Ta oli täielikult liikumatu, lihtsalt kukkus Harry sülle. ,,See on Yasha tegelikult. Ma ei usu, et preili Tsukinol oli tema üle mingit kontrolli.''
,,Voldemort--'' Snape üritas ise liikuda. ,,Ja Akkei--''
,,Nad abielluvad, ma tean.'' Harry pani Snapei käe ümber enda õlgade, teda püsti hoides. ,,Mis siis? Ma ei osta ju neile rösterit ega midagi.''
,,Potter sa idioot!'' urises Snape. ,,Kas sa ei tea ka midagi?''
,,Mida?''
Snape lükkas ennast Harryst eemale, ennast ise, vastu seina toetades. ,,Võlurite abielu, kehaühendus. Need ei ole lihtsalt nõmedad mugu tseremooniad, kus sa saad paberitüki mis ütleb,et te olete ühendatud. Siin maailmas, oled sa tegelikult ü h e n d a t u d. Keha ja hing ja maagia.''
,,Ma olen üllatunud, et Voldemort pole varem oma hinge müünud.'' kommenteeris Harry. ,,Tulge Professor. Laske ma aitan. Me ei jõua kuskile, kui te ennast vastu seina toetate.''
,,Sa tola.'' naeris Snape. ,,Kas sa ei saa aru? Kui Voldemort ühendab kehad Akkeiga, on nad kõiges ühinenud. Voldemort saab kogu ligipääse Akkei maagiale. Akkei on kõige mõjuvõimsam Kitsune maailmas.''
Harry vaatas maha. ,,Voldemortiga ühinenult, oleks see--''
Snape lükkas ennast, valust oiates, seinast eemale. ,,Piisav, et hävitada meie maailm.''
Harry noogutas. ,,Olgu, me peame siit välja saama. Kas siin on tunnel?''
Snape pööritas silmi. ,,See on vangikoobas, kus ainuke väljapääs on see luuk mis on umbes viie meetri kõrgusel. See on liiga kõrgel, et hõljutada. Kas sa oskad ilmuda?''
Harry raputas pead. ,,Ma olen ainult viisteist. Ma pole isegi õppimist alustanud. Kas te oskate?''
,,Loomulikult oskan ma Ilmuda! Aga ma saan ainult enda siit välja. Ma ei saa sind kaasa võtta.''
,,Noh, viige ennast siit välja. Peatage Voldemort.'' Harry vaatas üles luugi poole.,,Te võite mulle hiljem järgi tulla.''
,,Potter see ei ole nii lihtne. Isegi kui ma saaksin Voldemorti peatada, ei oleks ma võimeline leidma siia tagasiteed. Labürindis on võimatu navigeerida, eriti kui sa arvad, et tead kuhu lähed.''
,,Vaesed Harry ja Severus, eksinud.'' kuju astus varjudest lähemale. ,,Ei tea kuidas Labürindist välja saada.''
Harry jõllitas kuju, kui ta end näitas. Varjud kadusid, ruumi hämar valgus paljastas lühikese, kasimatu poisi. Ta juuksed olid sassid. Mustad prillid olid viltu poisi näol. Ta briljant rohelised silmad jõllitasid Harryt. Ta kohendas oma rohelise ja hõbedase värviga lipsu. ,,Kõik korras Harry?''
Harry vaatas oma teisikut. ,,Professor Snape-- Minge kohe.''

**

,,Oled sa kindel, et sellest aitab?'' küsis Voldemort. Ta kõndis ringi, pead raputades. ,,Mulle ei meeldi see. Panna Harry iseendaga vastamisi.''
,,Nagu Yasha on juba tõestanud teistega, on kellegi mahategemine kõige parem kui panna neid vastamisi nende suurima hirmuga. Harry suurim hirm on tema tume pool. See töötab samamoodi nagu teiste puhul väljaarvatud Harry puhul me pöörame teda, tapmise asemel.''
,,Kus su niidistik on?'' Küsis Voldemort vingudes. ,,Kas ta poleks mitte pidanud neid tolasi juba vigastama?''
Nagu kutsumise peale, tuli Yasha visates oma palli õhku. ,,Ma olen tagasi!'' teatas ta rõõmsalt.
,,Yasha.'' Voldemort noogutas. ,,Kuidas kõik läks?''
,,Nad kõik tapavad end praegusel hetkel.'' rõõmustas Yasha. ,,Kõik peale Segatõulise. Üks su elukatest pääses lahti, issi.''
,,Kui sa mind veelkord nii kutsud, ma vannun, ma löön su kolju sisse.'' Voldemort viskas Yashat raamatuga. Ta lükkas selle krgelt eemale.
,,Ma tahan oma tasu nüüd.'' ütles Yasha valusalt. Ta libises Voldemorti jalga ette. ,,Ma tegin oma töö. Nüüd tahan ma vaba olla. Sakura on nii tüütuks muutumas. Ta peaaegu rikkus mu lõbu Remusega. Tal on alati olnud pehme koht hundi jaoks.''
Voldemort ohkas, vaadates alla Kitsunet. ,,Ma usun, et sa tegid oma töö. Niiet, kuidas sa tahad, et ma seda teen?''
,,Jäta ta ellu.'' vastas Yasha kiirelt. ,,Lord Voldemort. Ma olen veetnud kolmkümmend aastat selle inimese sees. Jäta mulle rahuldus, tema kõri välja kiskuda.''
Voldemort itsitas. ,,Sa võid ta endale saada, mind ei huvita. Lihtsalt jäta meelde ta kiirelt tappa.'' Ta tõstis oma võlukepi. ,,Relegare Vulpes!''
Karjed olid ebainimlikud kui läbipaistev suits ümbritses Sakura Tsukino keha. Keha tõmbles ja väänles. Hallid salgud tulid talle juustesse ja ta hakkas vananema. Suits liikus tema kõrvale, moodustades ebaselge inimese kuju. Suits muutus tuleks ja kadus kiirelt.
Tulest jäi alles hingetuks tegev naine. Ta oli peaaegu Akkei peegelpilt, ainult natuke väiksem. Ta libistas kätega üle oma kuju. ,,Ma olen mina jälle.'' hüüdis ta käsi õhku ajades.
Sakura ajas ennast kiirelt jalule. Ta hingeldas kui vaatas Voldemorti ja Vingerjat, siis märgates Yashat.
,,Üllatunud näha mis on sinu sees olnud kõik need aastad, kallike?'' naeris Yasha. ,,See on üle sinu sureliku vormi, päris suur areng, kui nii võib öelda.''
Sakura hakkas pööraselt jooksma. Yasha hõõrus käsi kokku. ,,Tagaajamine on alati lõbus olnud.''

**

,,Kes sa oled?'' nõudis Harry oma teisikult.
,,Ma olen sina.'' vastas teisik. Ta vaatas Harry taha. ,,Ma näen, et professor Snape on juba jänestunud. Noh, eneseväljendus on üks meie suurimaist kalduvusi.''
Harry pööritas silmi. ,,Ah, ma saan aru. Sa oled Slytherinlane eks? Sa oled see kes oleksin olnud mina, kui ma oleksin lasknud Sõõlamiskübaral ennast Slytherini sõõlata.''
,,Terane poiss.'' irvitas Slytherini Harry.
,,Kas see peaks mind hirmutama?'' naeris Harry. ,,Ohh...Sa oled suur, hirmus Slytherinlane! Ma värisen. Sa arvad, et nägemine iseennast rohekashõbedast lipsu kandmas paneb mu tõesti põlvili langema ja halastust paluma? Kas Voldemorti aju ei tõusnud koos kehaga uuesti ellu?''
Rahulik naeratus levis Slytherini Harry huultel. ,,Oh, ma ei ole hirmutav, sest ma olen mis sa oleksid võinud olla...Ma olen see mis on.''
Harry pani pead raputades käed risti. ,,Kitsune on Illusioonide isand. Sa oled lihtsalt petekas.''
,,Seda sa tahaksid uskuda onju?'' Slytherini Harry naeris. ,,Aga sa ei usu. ,,Mu olemasolu tõestab seda. Ma olen olemas, sest sa tead, sügaval sisimas, et ma olen sinu osa. Ma olen hääl sinu peas mida sa meeleheitlikult üritad vältida. Oh, Harry...Ma ei ole su suurim õudusunenägu. Ma olen see kes sa oled.''
Slytherini Harry tuli lähemale, viies oma suu Harry kõrva juurde. ,,Kõik mida Yasha sinuga tegi, oli sinu sees, et alustada. Ta ei teinud sulle ajupesu. Ta lihtsalt tõi minu esile. Sul on alati olnud need tunded. Et sa oled teistest parem. Et sa saaksid tõusta teistest kõrgemale ja muutuda tõeliseks terrori allikaks.''
,,Ma kunagi...'' ütles Harry segadusse minnes.
,,Oh aga sa tegid. Kitsune illusioon on nii reaalsed kui sina neid tahad. Sa tahtsid perekonda. Severus tahtis füüsilist tõendust oma süüst. Sirius tahab saada karistatud, et lasi su vanematel surra. Hagrid tahab teada oma kohta maailmas. Hermione tahab teada kui maalähedane ja lihtne ta on. Ron tahab teada kui ebavajalik ta lõppude lõpuks on. Remus tahab olla koletis. Te kõik saate mida tahate.
Harry sulges tihedalt silmad, üritades uputada oma teisiku häält. See ei olnud reaalne...Miski siin polnud reaalne.
,,Me tapame neid praegusel hetkel.'' ütles Slytherin Harry. ,,Sa näed seda oma peas, on ju nii?''
Kutsumata pildid välgatasid Harry vaimusilmad. Sirius nuga hoidmas, enesetapuks meelitatuna--Remus hundina--Hermionega tantsiti ringi--Ja Ron...Ron...

**

,,Sa ei ole EHTNE!'' karjus Ron, ta piimakarva silmad olid Harryl. ,,Ma näen sellest läbi. Sa oled hirmul väike Kitsune, kes täidab Voldemorti soove.''
,,Mis asi sa oled?'' nõudis Harry, muutudes Yashaks. ,,Sa ei tohiks olla võimeline mu illusiooni veel purustama. Sa ei ole piisavalt tugev.’’
,,Ma olen Ron Weasley.'' Ta tõusis püsti, käed rusikas. ,,Ja ma päästan maailma.''
,,Noh, Nirkidel on mõned varjatud trikid.'' Yasha pani käed rinnale risti. ,,Arvesta mind šokeerituna...Kas sa arvad, et sa jõuad teisteni õigeks ajaks?'' ta naeratas. ,,Teeme võidu.'' ta kadus.
Ron vaatas ringi. Weasleyde maja oli kadunud. Ta oli tagasi Labürindis. Ta kuulis ühelt teelt karjumist.
,,HERMIONE!''

**

Harry tõstis oma pea. ,,Ron on väljaspool ohtu.''
Slytherini Harry raputas pead. ,,Võibolla praegu. Yasha oleks pidanud teadma, et keegi nagu Ron on võimeline Kitsune Illusioonist jagu saama.''
,,Keegi nagu Ron?'' Harry raputas pead. ,,Ma ei saa aru.''
Slytherini Harry jalutas ümber oma teisiku. See jätkas muutumist edasi tagasi Akkeiks ja alter-Harryks. ,,See tuleb šokina onju? Nirkidel on midagi varuks. Ma isegi ei tea kas ta on sellest teadlik.''
,,Ma ei saa ikka aru.''
Akkei muutus jälle Harryks. ,,Harry Potter ei saa millegist aru--Vabanda kui ma šokeeritusest suren.'' Kitsunel oli probleeme ühe vormi hoidmisega. Ta värises. ,,Pagan...''
,,Sa laguned.'' Harry muigas pead raputades. ,,Sa ei suuda vormi hoida.''
Akkei langes põlvili. Ta hingamine aeglustus, ta saatis Harryle väsinud naeratuse. ,,Ma pole veel söönud poiss.'' Ta silmad läikisid kui ta jalgadele tuterdas, haarates Harryl rüüesisest. ,,Ma vajan lihtsalt midagi värskendavat.''
Harry silmad läksid pärani. Talle tuli meelde Dementor-- Kuidas selle keha lõtvus ja tuhaks muutus. Ta pööras oma pea. ,,Kui mina suren, pole sul pärijat.''
,,Ma ei tapa sind.'' sisises Akkei vaikselt. Ta libistas käe üle Harry kintsu. ,,Ma võtan ainult nii palju, et ennast korras hoida.''
Harry tundis oma kõhtu keerlemas kui Akkei teda ahistas. Ta tundis kuidas energiat temas põletati. Ta üritas seda peatada. See oli vale...See oli vale!
Harry oigas silmi kõvasti sulgedes. See oli lahingu kaotamine. Ta oli viieteist aastane poiss ja Akkei oli väga ilus luupainaja. Oli võimatu peatada vältimatuid toiminguid tema anatoomias.
,,Sa sarnaned väga sellele kes Voldemort kunagi oli.'' ütles Akkei Harry kõrvalesta hammustades. ,,Ma arvan, et ma võin tegelikult seda nautida.
Oh Jumal, tee sellele lõpp...anus Harry...Ta ei tahtnud, et see juhtuks. Ta rabeles asjatult. Palun keegi, sekkuge.
Oli kuulda mütsuvat häält ja vangikelder täitus kuuvalgusega. Nöör langes luugist alla. ,,Potter!'' See oli Snape. ,,Tule juba!''
Kogudes oma jõudu, lükkas Harry Kitsune ära. Ta haaras nöörist mille Snape oli alla lasknud, ennast üles tõmmates.
Akkei kargas jalule. ,,Sa sured Potter!''
Voldemort astus varjudest välja. ,,Nüüd on minu kord. Vingerjas ja mina lõpetame selle.''
Vingudes vaatas Akkei üles Voldemorti poole. ,,Ma muutsin meelt. Ma tahan teda surnult.''
Voldemort irvitas vaikselt. ,,Ma teadsin, et sa mõistusele tuled. Ära närveeri Akkei. Potter ei saa seekord minema.''

19. peatükk

Remus tuterdas mööda teed, seina vastu toetades. Ta hingeldas kõvasti. Ta pilgutas silmi. ,,Kas ta on ikka meie taga Päntajalg?''
Oli vaikus. Remus avas vaikselt oma silmad, ümber pöördudes. ,,Päntajalg?'' ta vaatas ringi. ,,Ron? Hermione? Hagrid?''
Ta oli üksi. Ta oli täielikult üksi. Tal polnud aimugi kus ta Labürindis asetsed, või kuidas täpselt ta sinna pääses.
,,Imeline kas pole?'' Yasha ilmus tema ees. Ta lonkis mehe poole.
Remus seisis sirgelt. ,,Sakura, lõpeta see. Palun.''
,,Ma ju üritan!'' Yasha--Ei Sakura-- karjus meeleheitlikult. Ta haaras peast. ,,EI! Jää vait sa loll lita!'' Ta lõi ennast. ,,Ära räägi temaga! Ta jääb maetuks!''
Remus tõmbas pluusi alt välja nööri, mille otsas rippus väike valge pall. ,,Yasha, Ma käs--''
Yasha urises, küüsi Remuse näo juurde tuues. ,,Jää vait! Ma ei täida enam sinu käske! Ma olen Illusioonide Printsess. Sina mind ei valitse.''
Remus haaras palli oma rusikasse. ,,Miks sa seda teed Yasha? Ma tunnen sind, sa ei ole kuri.''
Ta noogutas. ,,Sul on õigus. Ma ei ole kuri, Remus. Ma teen kohutavat, kohutavat asja praegu.'' Yasha pani käe ta kõrile, surudes ta vastu seina. ,,Mitte paha. Ma tahan lihtsalt välja.''
,,Sakura seest.''
Sakura noogutas, oma küüsi Remuse nahka surudes. ,,Sidumis loitsud mis mind Sakura külge sidusid. Ma olen selles koorikus kuni olnud kolmkümmend kaks aastat. Kas sa saad aru kui i g a v on olla kinni selle haleda jobu sees nagu on Sakura? On imetlusväärne kui häriv üks tüdruk võib olla!''
,,Sakura pole hale.''
Yasha pööritas silmi. ,,Mul on Jumala võimed. Ometi olen ma kinni kummardades rumala tüdruku soove. Ta vingub kuidas ta ei taha olla halb. Kakskümmend neli tundi päevas, räägib ta oma elust, oma muredest, oma üksindusest.'' Ta sülitas Remuse peale. ,,See on jäle. Sa ei kujuta ette kui lõbusad on olnud viimased kuud. Kuuldes tema vingumist kui ma Harryt hüpnotiseerisin, haavasin Hermionet, tapsin Roni.'' Ta libistas ühe küünega mööda Remuse põske, seda lahti lõigates. Ta lakkus verd. ,,Kõige parem osa oli Snapei panemine. See ei olnud tegelikult vajalik...Lihtsalt lõbu.''
Remus neelas valusalt. ,,Sa kasutasid Sakura keha Severuse võrgutamiseks?''
,,Gwendolynina muidugi. Aga see oli ainult illusioo-- See oli Sakura keha. See oli fantastiline. Temaga voodis müramine...Mm!'' Yasha kummardus Remuse kõrva juurde. ,,Erinevalt mõnest, ei kartnud tema hammustada.''
,,Sa vägistasid ta.'' urises Remus.
Yasha kihistas naerda. ,,Niiet sellepärast tahtis ta oksendada...''
Yasha käsi sulgus Remuse käe ümber. Ta tõmbas palli mehe näppude vahelt. ,,Ma usun, et see on minu.'' Ta tõmbus eemale, palli uurides. ,,Sa oled minu asemel selle eest hästi hoolitsenud. Aitäh.''
Ta naeratas. ,,Su sõbrad on suure üllatuse ees. Kahjuks, ma ei kujutanud sulle head lõppu ette.'' Ta ohkas sügavalt. ,,Aga siis jõudis mulle kohale.''
Yasha silmad hakkasid eredamalt läikima. ,,Labürint on Kitsune tahe. Me pöörame tõusu, me paneme päikese tõusma.'' Ta suunas oma käe õhku. Päike kadus taevast, ja välja ilmus kuu. See oli ainult poolik. ,,Ma saan kuu faase muuta.''
,,Mu jumal. EI!'' Remus ahmis õhku, pisarad silmis. ,,Ära tee seda Sakura!''
,,Sa ütlesid, et me oleme tugevamad kui meie koletised, Remus.'' Kuu tõusis aeglaselt, täiuslikuks muutudes. Remus vaatas õudusega kuidas see muutus täiskuuks. Ta ulgus, ta keha väänles, muutus.
,,Nüüd tõesta seda.''

**

Rind üles alla liikumas, kui hingetõmbed temast väljusid. Siriuse selg põles valust. Ta süsimustad juuksed olid tal näo ees, räpased ja higised. Siriuse keha tõmbus krampi kui ta ennast neljakäpukile põrandale. Valgus hajus, tume udu oli tulnud. Päike oli muutunud...
...Kõvaks, kivist seinaks.
Sirius ei olnud enam Labürindis. Ta oli väikses, pimedas koridoris. Mädanenud, läpatanud hais tungis ta ninna. Sirius surus käed rusikasse. Ei, see oli uni. Ta ei saanud seal olla.
Ta oli Azkabanist väljas!
Rinnust kinni võttes, tungis tema kopsudesse jäisus. Sirius avas oma suu, karjudes hääletult. ,,Totu!'' Ta karjus, tagudes kätt vastu põrandat. ,,T o t u! Kus sa oled? Hermione...Ron...Hagrid!''
Kuumad pisarad hakkasid mööda Siriuse põski alla voolama. Kohutavad, erutunud karjed, mis kuulusid Dementoritele, täitsid ta kõrvad. Varjud hõljusid tema pea kohal. Sirius ei tahtnud üles vaadata. Ta ei tahtnud vaadata otsa Dementoritele, keda ta teadis oma pea kohal hõljuvat.
,,Nad ei kuule sind.'' Yasha hääl oli täis perverset õnne. ,,Keegi ei taha olla kohutava, pettumust valmistava..'' Yasha hääl muutus, kõrgenedes. See oli täis häbi ja ülbust. ,,Poisi. Vabandavate põhjustega pärija.''
,,Ema?'' Sirius võpatas üles. Neli Dementorit seisis tema ümber. Esimene rääkis tema ema häälega.
,,Alati satud pahandustesse, alati lähed mulle raha maksma.'' Dementor/ema urises. ,,Jätame su õppetunnid vahele. Võibolla peaksin sulle uue andma.''
,,Ei!'' Siriuse hääles oli meeleheide. ,,Palun ema! Ära nea mind enam!''
,,Pahanduste tekitaja...Sa oled nii rumal. Jooksed ringi mustlasega, valad needusi ja rikud meie head nime.''
Sirius raputas vihaselt pead. ,,Ei, Ema! Ma-- Ma võitlesin Voldemortiga!''
,,Lased ennast vahistada aegade hulleima kurjategijana. Ma teadsin, et oleksin pidanud su lämmatama kui arst su mulle andis.''
,,Ema, palun...Ei!''
Teine Dementor hakkas naerma. ,,Ema palun...Sa ei kujuta ette kui palju pidin ma seda nuttu kuulama öösiti.''
Sirius kukkus selili, silmad pärani. ,,Ma ei kuule seda!''
,,Ma ei tea miks ma sind kunagi tülitasin.'' tunnistas teine Dementor. ,,Su võimed polnud nii head. Ma arvan, et mu enesehinnang vajas natuke tööd.''
,,MACHKA!'' Sirius liikus lähemale. ,,Ma...Ma...'' Ta pani käe teise Dementori rüüsabale.
,,Ära puutu mind! Sa ei usu kui palju ma pidin välja kannatama. Nende nägusi iga päev nägema...Nägema sinu silmi endale järgi vaatamas. Ütle mulle, kas sa tunned puudust? Valu mis meie suhte lagunemisest tuli?''
,,Iga päev.'' puristas ta. ,,Ma tunnen, et sa oled läinud...Te mõlemad.''
Teine Dementor jätkas naermist. ,,Me olime õnnelikult, et sa kadusid. Sinuga koos olemise tõttu läks Savori St. Mungosse!''
Sirius raputas uuesti pead. ,,Ma ei usu sind.''
,,Ta ei kannatanud seda. Üritas rannet läbi lõigata. Leidsin ta magamistoast, oma enda veres lamamas. Mulle sosistades ''Mul on kahju Ema'.''
,,JÄÄ VAIT!'' urises Sirius. ,,Ma ei tahtnud teid alt vedada!''
,,Täpselt nagu sa ei tahtnud mind alt vedada?'' küsis kolmas Dementor.
Sirius haaras oma peast. ,,Kao ära Nukits!''
,,Sa olid endas nii kindel. Ei olnud mingit võimalust, et Voldemort meid leiaks. Vingerjas ei reedaks meid k u n a g i.''
,,Ma ei teadnud...Keegi ei teadnud.''
,,Sa kartsid.'' mõnitas James. ,,Sa ei tahtnud kogu seda vastutust enda kaela. Sa päästsid omaenda perse.''
,,Voldemort oleks mind kahtlustanud!'' Sirius nuttis kähedalt. ,,Ta oleks minu järgi tulnud!''
,,Sa olid argpüks! Sa ohverdasid meid! Sa peaaegu tapsid mu poja! Kõik sellepärast, et sa ei peaks saladust hoidma...Sa peaksid kogu oma ülejäänud elu siin veetma.''
,,Ei!'' Sirius tõmbus jalgu kallistades kerra. ,,Ma ei jää siia!''
,,Või oleksime pidanud selle lõpetama.'' naeris James. Ta tõstis Siriuse üles, teda lähemale tuues.
,,Ei! Nukits, lõpeta!'' Sirius nuuksus. Ta kõhn käsi tõmbas James-Dementori kapuutsi peast.
Selle all ei olnud James.
,,H- Harry?''
Harry vaatas alla siriuse poole külmade silmadega. ,,Sa oled meile kõigile pettumuseks.'' pomises Harry Siriust maha lastes. ,,Su emale, su litale, Nukitsale...Isegi mulle.''
Sirius noogutas. ,,Ma tean...Mul on kahju. Ma ei saa midagi teha.''
Harry tõmbas rüü seest oma käe. Ta keeras kätt, näidates taskunuga oma käes. ,,Aitäh kingi eest, Sirius.''
Ta viskas noa Siriuse jalge ette. ,,Kas tahad meile selle tasa teha?''
Sirius noogutas. ,,Jah, ma tahan.''
,,Siis tee seda. Lõpeta mida sa alustasid. Korja nuga üles ja lihtsalt löö see endasse. Täpselt läbi südame. See on ruttu möödas. See teeks kõik kõigile kergemaks. Kõik on õnnelikud.''

**

,,Kummaline kas pole?'' kehatu hääl kajas läbi Labürindi kui Hagrid lonkis mööda tuuliseid põiktänavaid. ,,Kõige ebainteligentsem rühmast on piisava mõistusega, et karta.''
,,Ma ei karda mingit suurt litat nagu sina Sakura.'' Hagrid möirgas, komistades lahtise saapapaela taha. End ümber keerates lõi ta pea vastu seina. ,,Lihtsalt mõtlen, millist jäset esimesena otsast tirida.''
,,Jõhker jõud-- Kui omapärane.'' hääl naeris. ''Pole palju mehi kes osutaks tänapäeval vastupanu. Ma leian selle turgutavat. Mulle lihtsalt meeldib muutuda füüsiliseks.''
Hagrid tõusis püsti, mustad silmad kitsenemas. ,,Ma oleks pidanud laskma noole sulle pähe kui mul võimalus oli.''
,,Noo...Kas su isale meeldiks selline käitumine?'' Yasha kihistas.
Tõstes üles juhusliku kivi, viskas Hagrid selle sihitult, üritades tabada kehatut häält. ,,Jäta mu isa sellest välja"
,,Kas sa kardas mida mina sellest võin arvata?'' Hagrid sattus silmitsi uue, mehehäälega tema seljataga. Ta nägi väikest kuju. Ta oli armsa välimusega mees, Hagridi järgi vormitud. Ta tumedad silmad olid täis kurbust kui ta Hagridit vaatas. ,,SInd visatakse välja? Ma olen õnnelik, et ei elanud nii kaua, et seda näha. Ma poleks suutnud selle häbiga elada.''
,,I-Isa...'' Hagrid tundis kuidas ta hääl väriseb kui ta sirutas käe tillukese mehe poole. ,,Ma ei teinud midagi! Tom-- Tom Riddle lavastas mu süüdi!''
,,Sa ei kuulunud Sigatüükasse.'' Sosistas härra Hagrid, pead raputades. ,,Ma teadsin seda alati. sa ei kuulunud Võlurite maailma.''
,,Ma kuulusin Isa! Mul läks hästi! Ma olen õpetaja nüüd!'' Hagrid anus oma isa. ,,Ma kuulusin!''
Härra Hagrid ei teinud välja. ,,Aga sa ei kuulunud nende maailma samuti mitte.''
,,Nende maailm--'' Hagrid hingas sügavalt kui sa aru kellest ta isa rääkis.
,,Nad ei aktsepteeri meid kunagi.'' Friedwulfa möirgas. Ta kasutas pöialt ja nimetissõrme, ta tõstis Hagridi kaelusest üles.Ta oli palju suurem kui ta oli olnud suvel kui Hagrid teda nägi. ,,Võlur ei tahtnud meid. Nad ei tahtnud sind ka. Miks tahakski keegi lolli nagu sina?''
Friedwulfa pillas Hagridi tagasi maha. Ta oli neljakäpukil jõllitades jalapaari. Hagrid vaatas aeglaselt üles Harry Potteri kivisesse näkku.
,,Harry! Me peame minema! Kohe! Sakura mängib mingit mängu! Tule! Aita meil väljapääs leida!''
Harry pööritas silmi. ,,Alati peame Hagridit aitama, on ju?'' Ta naeris, Hagridile valusalt näkku lüües.
,,Hagrid unustab kes on täiskasvanu. 'Harry väike Norbert tuleb ära peita' ,'Harry nad viivad mind tagasi Azkabani' , 'Harry, nad tahavad Helliknoka tappa' , 'Harry, ma olen pollhiiglane'. Melini habeme nimel mees...Kas sa ise saad millegagi hakkama? Sa pole midagi muud kui suur, kohmakas, vinguv tola. Kas sa arvad, et ma olen sinuga, sest sa meeldid mulle? Mul on sinust k a h j u.''
,,Aga Harry--'' alustas Hagrid. Ta oli märganud tumedat varju lähenemas. Härra Hagrid ja Friedwulfa olid kadunud nagu poleks neid kunagi olnudki.
Harry silmad läksid pärani. Ta nägi tõsiselt tüdinud välja, muutudes Sakuraks/Yashaks. ,,Põrgu päralt! Miks pidid nad need elukad siia tooma. Sa oled omapead Segatõuline.'' Ta kadus leekides.
Hagrid pöördus aeglaselt ja seisis silmitsi koletisliku elukaga tema seljataga. ,,Merlini habeme nimel.''

**

,,Ron! Hagrid! Sirius! Professor Lupin!'' karjus Hermione meeleheitlikult, tagudes rusikaga tupiku seina. Ta oli viimase tunni ringiratast käinud. See oli olnud poole tunni eest kui ta sai aru, et on üksi.
Ta läks tuldud teed pidi tagasi, kuid leidis jälle sama tupiku. Labürint tundus muutuvat iga korraga kui ta liikus.
,,Tulge nüüd! Me peame leidma tee välja siit.'' Ta toetus vastu seina, taevasse vaadates. ,,Me peame loogiliselt mõtlema, leidma väljapääsu.''
,,Loogiliselt?'' Ta kuulis häält naermas. ,,Loogika on viimane asi mida me vajame Hermione.''
Ron astus tupikust välja.
,,RON!'' Hermione jooksis tema juurde, tõstes käsi, et poissi kallistada. Ron hoidis käed üleval, et tüdrukut eemale hoida.
,,Loogika on see mis meid Labürindis hoiab.Võiks arvata, et kogu su pretensioonika hoiakuga, sa tead seda.''Ron naeratas õelalt. ,,Ainus viis siit pääseda, on eksida nii korralikult kui võimalik.''
,,Ma ei saa aru.'' Hermione küsis. ,,Kuidas sa seda tead? Kuidas sa saad meelega ära eksida?'' Ta taganes Ronist, rohkem närvi minnes kui poisi naeratus kasvas suuremaks ja tõmbles rohkem.
Ta taganes kellegi teise otsa. Harry käed sulgusid tema õlgade ümber.
,,Vaata Hermionet.'' naeris Harry teda Roni poole tõugates. ,,Üritab aru saada mis toimub. Alati küsimustega. Kõik peab olema väikse Hermione peas täiuslik, või see lihtsalt ei ole õige.''
Ron lükkas Hermione Harryle tagasi.,,Hermione sõna on seadus. See on õige, see on vale. See ei ole miski mida sa teed. Temale jääb kõiges viimane sõna. Nii ennast täis, üritab varjata mis ta tegelikult on.''
Kaks poissi mängisid Hermionega, teda edasi tagasi lükates. ,,Meie teame tõde.'' ütles Ron, Hermionet lõua alt kõditades. ,,Sa arvasid, et peidad seda, kuid see oli alati seal.''
Harry võttis Hermione enda käte vahele, ta juukseid sasides. ,,Häbelik, raamatukoist Mugutüdruk. Alati õige vastus olemas ja pole oma nimega kunagi rahul. Isegi ta õpetajad ei suutnud seda taluda, nina nii püsti. Alati üksi lõunat söömas. Meeleheitlikult püüdes olla midagi erilist.''
Ron võttis tüdruku uuesti, tuues ta näo liiga lähedale. ,,Sa pidid rikutud olema kui said teada, et sul on maagiline veri. Äkitselt oli sinus midagi erilist. Väike Hermione oli eriline. Väike tüütus, kellega midagi ei juhtunud, oli m a a g i l i n e. Hale tegelikult. Ei saanud Mugumaailmas hakkama, niiet ta pidi hakkama nõiaks. Mitte eriti palju. Kõik raamatutest õpitud.''
Harry haaras ta uuesti, temaga ringi tantsides. ,,Voldemort sööb su elusalt. Ei ole olemas piisavalt raamatuid mis sind tema eest kaitseks.''
,,Mitte, et see palju loeks.'' naeris Ron. ,,Kes hakkaks igatsema ülbet, väikest kõiketeadjat? Sa oled õudusunenägu. Sul pole ühtegi sõpra.''
,,Me haletsesime sind.'' mõnitas Harry. ,,Sul polnud kedagi. Sa ei meeldinud ühelegi tüdrukule. Ükski poiss ei tahtnud sind. Nad tahavad kedagi keda--'' Ta libistas käega üle Hermione selja. ,,Armastusele luua.''
,,Aga kes sind võiks armastada?'' küsis Ron naerdes. ,,Ülbe,klambrinägu Hermione.''
,,Klambrinägu, Klambrinägu...'' laulis Harry. ,,Mugud olid õnnelikud nähes sind minemas!''
,,LÕPETAGE SEE!'' karjus Hermione, ta pea käis ringi. Harry tants pani ta pea ringikäima. Nende solvangud muutusid uduks. Ta hingeldas, silmad kõvasti kinni. Ta kõht keerles.
Hermione jätkas keerlemist, pomisedes koguaeg. ,,Lõpetage see.''

**

See oli uks. Ron leidis ukse.
,,Vägev!'' ütles ta. ,,Tulge nüüd--Lähme läbi selle!''
Ta pöördus oma kaaslaste poole. Tema seljataga polnud kedagi. Ta raputas pead. ,,See on imelik.'' Noh, nad ilmselt polnud kaugel taga. Nad peavad ruttu ukseni jõudma. Nad lähevad läbi. See on kindlasti väljapääs.
Ron leidis väljapääsu. Ta oli selles kindel. Võibolla Siriusel oli õigus. Võibolla ta tõesti pidi maailma päästma. Kindlasti ei teinud seda Harry.
Ukselingist haarates, lükkas Ron seda. See ei avanenud. Ta kortsutas kulmu, surudes kogu keharaskusega vastu seda. Tagudes kõvast oma kätt vastu seda, tundis ta kuidas see natuke liikus.
Hambaid kiristades ja taganedes, kinnitas Ron oma pilgu uksele. ,,Nagu ma annaks nii kergelt alla.''
Ta jooksis ettepoole, vastu ust põrgates. See avanes ja Ron tuigerdas sisse. Ta tabas põrandat, nägu maas.
Püsti tõustes hõõrus Ron oma nina. Ta pilgutas silmi, vaadates ringi toas kuhu ta oli sisenenud.
See oli halvasti sisustatud, närune elutuba. Nurgas oli tool, paari kudumisvarrastega mis ise liikusid. Suur vanaisa kell oli nurgas. Ron läks seda uurima. Kõik seierid, peale Billi ja Charlie, olid kodu peal. Ron võttis üles padja mis maha oli kukkunud.
,,Ma olen kodus?''
Ta muigas. Ta oli leidnud tee tagasi. See oli ideaalne! Keegi teine polnud leidnud teed tagasi koju, aga tema oli!
Ron mattis näo patja. See lõhnas nagu kodu. Ta sulges silmad, üritades pisaraid vältida.
,,Ema.'' sosistas Ron, pannes padja tagasi. ,,Ta on kindlasti ennast haigeks muretsenud.''
Ta jooksis kööki. ,,Ema! Isa!''
Nad istusid õhtust sööma. Keegi neist ei näinud olevat mures, et Ron oli olnud Tead-Küll-Kelle mänguväljal. Tegelikult, tundusid nad õnnelikud.
,,Ulata kartuleid.'' küsis härra Weasley. Ta naeratas Ginnyle. ,,Aitäh Ginny.''
,,Fred Weasley, ära loobi herneid!'' käskis proua Weasley ühte kaksikutest kui ta kasutas lusikat, et visata pool tosinat hernest Percy poole.
,,Ema! Ma olen kodus!'' hüüdis Ron. ,,Kas sa pole minu üle uhke? Ma sain ise välja!''
Proua Weasley ei teinud väljagi, istudes Ginny kõrvale laua ääres. Ta vaatas pead raputades ringi. ,,Kus teie vend on? Ta hilineb õhtusöögile.''
,,Ma olen siinsamas.'' ütles Ron. ,,Ema?''
,,Ma vean kihla, et ta kirjutab oma tüdrukule.'' ütles George. ,,Kallis Hermione, Ma armastan sind, ma armastan sind, ma armastan sind...''
Ron muutus kahvatuks. Kas kaksikud olid leidnud ta armastuskirjad Hermionele? Ta arvas, et keegi ei tea neist. Oh ei...Fred ja George teevad ta elu raskeks. Vähemalt ei arutanud nad sisu.
,,Ma olen siin! Vabandust, et hilinsein!'' Sammud tulid trepist alla. ,,Ma olin lugemas Lendluudpall Läbi aegade.''
Ron pilgutas silmi. Miks oli Harryl tema pusa seljas?
,,Oli ka aeg, et sa alla jõuaks Harry Weasley!'' ohkas proua Weasley. ,,Tõsiselt! Ma tean, et sul on palju asju teha, see, et sa oled prefekt ja Lendluudpalli meeskonna kapten, aga sa pead ikkagi leidma aega oma perekonna jaoks.''
,,Ma tean, ema.'' vastas Harry, suudeldes proua Weasleyt põsele. ,,Vabandust.''
,,Ema?'' ütles Ron, paanika tema hääles ähvardas kasvada. ,,Emme? Kas sa ei näe mind?''
Weasleyd jätkasid oma einet, tegemata välja punapäisest poisist kes karjudes ümber laua hüppas.
,,Ulata lihakastet.'' palus Ginny.
,,Gin! Sa näed mind eks?'' Ron läks talle pea peale koputama, aga ta käsi läks tüdrukust läbi.
Ta astus tahapoole oma käsi vaadates. ,,See on õudusunenägu.''
,,See on nende fantaasia.'' ütles Harry vaadates oma söögilt ära, Roni poole. ,,See on see mida su perekond alati on tahtnud. Sa olid alati kasutu. Sa ometi ei arvanud, et nad eelistavad sind minu asemele? Põrgu päralt, isegi ainult su sõbrana, armastasid su vanemad mind rohkem. Alati pöörasid mulle rohkem tähelepanu.''
,,See on ainult sellepärast, et su vanemad on surnud ja Dursleyd on nõmedad.''
,,See on ainult sellepärast, et mina olen poeg keda nad on tahtnud.'' Harry naeris. ,,Nad isegi ei tahtnud rohkem poegi. Ma mõtlen, kas sa ei arva, et viis oleks piisav? Nad üritasid lihtsalt tüdrukut saada.''
,,Jää vait.''
Ta pani käe Roni õlale. ,,Sa ei ole tahetud Ron. Sa oled eikeegi. Sa oled kõrvale tõugatu ja selles halb. Sa ei tee midagi, väljaarvatud haiget saamise. Sa ei saanud tüdrukut...Sa oled lihtsalt seal. See on tõeliselt hale.''
,,Ma päästan maailma.'' ütles Ron vihaselt.
,,Ah, jaa. Siriuse sõnad sulle. Kas sa tõesti usud, et ta neid mõtles? Ta ei üritanud lihtsalt lohutada vinguvat, väikest tüütust?''
,,See ei ole tõeline.'' möirgas Ron. ,,Ma ei usu sind.''
,,See on tõeline.'' ütles Harry, ta silmad muutusid kollaseks. ,,See on tõeline, sest sa usud, et see on.''
Ron tõukas Harryt, ta silmad muutusid valgeks. ,,EI!''